Eesti Naise kullafond

Ellen Niidu sünniaastapäeval: naised, kes saanud nime „Pille-Riini lugude“ järgi.

Kati Saara Vatmann 13.07.2017, 09:48

Lugu ilmus esmakordselt Eesti Naise 2015. aasta mainumbris. Siin lühendatult.

Mitusada Eestimaa Pille-Riini/Pilleriini (ehk lihtsalt PRi) on nime saanud Krõllimamma Ellen Niidu lasteraamatust “Pille-Riini lood” (1963). Kahe kikkis patsiga PR on Maarjamaa Pipi.

Nende seas on kooliõpetajaid, IT-kolledži ja Kohtla kaevanduse tegijad-daamid, hambaarstid ja treenerid, müüjatarid ja kaitseliitlased, geneetikud ja psühhiaatrid, näitlejannad ja inspitsiendid, kunstiakadeemia ja kohviku emandad, noorsootöötajad ja Lottemaa klienditeenindaja, motonaised ja klubitöötajad, raamatukoguhoidjad ja ettevõtjad. Täiuslik läbilõige ühiskonnast!

Saatsime mitmesajast poolesajale PRile küsimused.

PR Viirsalu: “Aitäh, et selle raamatu meelde tuletasite! Paar päeva tagasi ostsin oma kaotsiläinu asemele uue ja nüüd loeme seda koos oma viieaastase tütrega. Mäletan, et oli ka Pille-Riini seep – ja mina olen ametilt juuksur. Mul on hea meel, et see raamat mul kodus on!”
PR Pant: “Kui mu ristipoeg sai kolmeaastaseks, kinkisin tallegi “Pille-Riini lugude” raamatu, mille kaanepilt on läbi elu olnud mul silme ees. Üks armas inimene ütles kunagi, et Pilleriin kõlab nagu liblikas. Ja ka minu elu on olnud nagu liblikal – täis lilli ja värve. Juba lapsena jooksin mööda põlde, korjasin lilli ja imetlesin liblikaid ja lepatriinusid ning teadsin keskkooli lõpetades, et minust saab florist. Olen kogu hingega lilleinimene.”

PR Toomsalu: “Kui minu ema väike tüdruk oli ja seda raamatut luges, siis jäi teda kummitama see vahva plika ja tema tore nimi, sees trots selle vastu, et sügaval nõukogude ajal ei olnud lubatud kahte nime. Samal momendil, kui emale minu tulekul öeldi, et pärast vendi – kes ongi mulle isa asemel olnud – tuleb tütar, teadis ta: tema on Pille-Riin. Ema ei pidanud lähedastega nime üle nõu, kange Muhu naine läks koju oma tütrega, kes tuli koos nimega. Meenutame ikka vanaema reaktsiooni  – “Pille-Riin? Aga mõtle, kui ta ükskord vanaema on!?” See pakub mulle ikka nalja, sest minu meelest on kunagi eriti vahva olla vanaema Pille-Riin! Vallatu ja krutskeid täis.

Mul on palju energiat, mida jagan ka teistele. Olen ujumistreener ning lasteaias liikumisõpetaja, teel kooli kehalise kasvatuse õpetajaks. Valisin veespordieriala kergejõustiku kõrvale. Tean, et lapsed suudavad energiat nii võtta kui ka anda, tuleb lihtsalt osata vastu võtta! Ja ma olen ka juuksur. Jällegi palju loomingulisust, mille kaudu kord nädalas raamist välja astuda.”

PR Özmen: “Väiksena kuulasin tihti “Pille-Riini lugusid” plaadi pealt, koolis käies ma eriti oma nime üle ei rõõmustanud, tundus liiga lapsik. Pubekaeas oli jällegi väga tähtis, et just täisnimega kutsutaks, sain kurjaks, kui keegi lihtsalt Pilleks kutsus. Välismaal käies on alati huvitavaid sekeldusi, sest enamasti peetakse sidekriipsuga nime perekonnanimeks või hoopis mehe nimeks. Saksamaal tähendab Pille rasedusvastast tabletti ja siis tekitab alati elevust, et mis see Riin veel tähendab? Eks siis saab jälle Eesti kirjandust tutvustatud.

Raamatu ostsin mõned aastad tagasi ja lugesin uuesti läbi. Võib-olla alateadvuses ikka üritasin lapsena ka olla selline tubli tüdruk, kes saab ise hakkama. Praeguseks on mul endal poeg ja tütar. Juba 11 aastat pean Looduspere firmat, pakume ökokaupu kogu perele nii Looduspere poodides, e-poes kui ka hulgimüügis. Ükspäev just mõtlesin, et huvitav, mis nüüd Pille-Riini raamatusse kirjutataks, kui Pille-Riini juuksed juba hakkavad halliks minema?”

PR Karis: “Mu nimi Pilleriin lisab suurel hulgal rõõmsameelsust. Olen abielus ja mul on kolm last ning minu-nime-raamatut lugesime pool aastat tagasi. Lastele väga meeldis, neile oli see raamat laps-emmest. Oma igapäevast leiba teenin hambaarstina. Oleme lastega lugenud Triinu ja Taavi lugusid ja luuletusi, millest kõige väiksemale meeldib “Rongisõidu” laul, mis on meie igaõhtuses repertuaaris!”

PR Moilanen: “Olen sündinud aastal 1963 – ja otse raamatust. Mõni aasta hiljem, kui õele taheti sidekriipsuga nimi panna, oli see juba keelatud, aga mina veel sain originaali. Mul on neli poega ja kaks tütart ning kõigile on Pille-Riini raamatut loetud – see meenutab minu lapsepõlve. Mu tütred on praegu just sama vanad kui raamatu Pille-Riin. Olen kaitseliitlane, aga praegu pean lapsehoidja ametit, meil on perepäevahoid.”

PR Lass: “Lugesin just õhtujutuna pere noorematele lugusid tüdrukukesest, kellega olen mõistatuslikku hingesugulust tundnud. Olen raamatu ja nime eest siiralt tänulik ja õnnelik. Tänulik ka Vennaskonna laulu eest. See tõesti puudutab mind väga mitmes mõttes.
Oma disainihariduse taustaga olen töötanud sisekujundajana ja teinud arendustööd eri mööblivalmistajate juures. Praegu pean ise pisikest mööblitöökoda. Kujundan maakoduhõngulist eritellimusmööblit Toakraami märgi all. Mul on kolm tütrekest ja neile raamatut lugedes tunnen rõõmuga, kuidas ka nemad seda mõistatuslikku sidet hoomavad.”

Raamatust rajumad

PR Reinaus: “Kui aus olla, pole ma seda raamatut seni käes hoidnud, aga nüüd võtan ta ette. Mu vanaisa, kes oli kõva jahimees, kuid kahjuks väga vara meie seast lahkus, oli minu nime panemise juures üks tähtis isik. Tema nõudis, et nimes peab olema R-täht. Ehkki mulle kavatseti nimeks panna lihtsalt Pille, võeti kuulda vägeva vanaisa palvet ja nimeks saigi Pille-Riin.

Lõpetasin just kooli, ametinimetus on põllumajandustöötaja neljas tase, olen baseerunud taimekasvatusele ja mehhaniseerimisele. Teisisõnu: olen traktorist. Masinad on mulle lapsest peale meeldinud ja pigem mängisin autodega kui Barbiedega. Armastan oma ametit väga, kuna töötan selle heaks, mida tegelikult sööme iga päev.

Selle kõrvalt tegelen oma hobustega – rakendispordiga, mis on üsna uudne Eestis. Võistlen päris kõval tasemel koos lätlaste, soomlaste ja leedulastega. Kuna minu hobi on ka jahindus, käib praegu kõva õppimine, et teha ametlikult jahimehepaberid. Veel olen vabatahtlik tuletõrjuja – sari mp-800. Üks armastatum ala on künnivõistlus nii traktori kui ka hobusega – tänan, et Rodnas OÜ andis mulle sellise võimaluse.

Oma teiseks perekonnaks võin nimetada töökaaslasi Kehtna Mõisa OÜs, kes aitasid mul õppida põllumajandust, andsid võimaluse proovida masinaid igas vanuses ja suuruses.”

PR Järve: “Nimi on küll raamatust, aga välimus ei lähe teps mitte kokku. Paras pätiplika olen kogu aeg olnud, ema kutsuti kooli ikka rohkem poisilike tempude orgunnimise pärast. Raamatut lugesin, kui tütar väike oli, 1990ndate alguses. Olen sündinud 1970ndate Pille-Riinina, aga kui mu ema abiellus kasuisaga, kes on mulle tegelik isa siiani, ei võinud olla kahte nime ja minu sünnitunnistuse duplikaadis on Pilleriin.

Mul oli tugev side kasuisa emaga, lastekirjaniku, muinasjutuvestja ja kunstniku Leelo Vauga. Üks minu lemmikmänguasju oli tema õmmeldud poolemeetrine Sipsik.

Neiuna on “Pille-Riini” laulu mulle tüütuseni lauldud ja ehk on nimi oma rolli mänginud, et ma inimestele hästi meelde olen jäänud. Aktiivne tegelane olen olnud.

Algul valisin oma erialaks veterinaaria, Väimela NST on punase diplomiga lõpetatud. Läksin sinna õppima pärast põhikooli, kuigi ise kartsin paaniliselt lehmi, kuid süda kiskus – ja kui oleksid kolhoosid alles, töötaksin vist siiani õpitud ametis. Tegelikult olin eri firmades edukas müügiinimene kokku 16 aastat. Nüüd olen aja maha võtnud ja pühendun perele. Õnneks on mul eluaeg olnud ka lisaoskused, näiteks fotograafia-, käsitöö- ja õmblemisoskused.”

*

Ema Ellen, kellel õnnestus ühte raamatusse terve kosmos kirjutada, küsib meie tasastel koosolemistel: “Ongi nii palju neid Pille-Riine? Kõik minu lapsed… Ja mäletataksegi… Ja loetakse ikka… Kui ma Jaaniga kohtun, jutustan talle.”

Pille-Riin, see meiemaine Pipi...

on lasteaiakohata tüdruk, kes oli töölerutanud ema ja kodus kirjutava-kirjutava-kirjutava isa kõrval üha üksi. Tema väga kasin maailm juhatas loovusele, fantaasiaküllasele Mõistmisele ja iseseisvusele. Milline praegune viieaastane Tallinna tüdruk läheb üksinda poodi, lauldes “üks väike lauasai ja 300 grammi koort” – endal poekoti sangad kaks tiiru ümber käekese?

Toonase lapse ainsad ohud ja hirmud olid kollane koer ja naabripoiss. Ta ei olnud uputatud naftatoodetesse – mänguasjad-patsikummid-rõivad. Ta joonistas koos pakasega, mitte tahvelarvutiga – ning pudrutas koos leevikestega, mitte nutiga.

Millisesse praegusesse haritlaste koju on tellitud kogu võimalik perioodika? Ja samas – kes söandaks lapsele mingeid tühiseid värvipliiatseid kinkides loota, et nendega luuakse terve maailm… Pisipiiga tajub lasteta vanatädi sõjatehtud eluaegse lesepõlve traagikat, on tema õmmeldud kaltsunuku eest tänulik ning ülendab neegrinuku rahvasaadikuks. Kino ja kruiiside asemel klaasikild, lepatriinu ja männivaik, külaidüll, piimavann ja kanamunadega maatüdruk, kes hämmastaval kombel elaski päriselt seal, kus peenraid tohib hakata rohima nii umbes viieselt…

1963. aastal ilmunud raamat on inspireeritud autori tütre Maarja lapsepõlvest.