Eesti Naise kullafond

Mees jättis mind noorema pärast...

Anne Metsis 15.07.2017, 17:28

Lugu on ilmunud varasemalt ajakirjas Eesti Naine

Kui mees on leidnud endale uue noore naise, on see kogu senisele perele ja eelkõige hüljatud naisele nagu seljatagant antud hoop.

Nende naiste lugudes on palju ühist. Kõiki on rabanud teade mehe uuest armsamast pärast aastaid kestnud õnnelikuna tundunud abielu, teismeealiseks kasvatatud lapsi ja ühiseid tulevikuplaane. Ning et see teine naine on pea sama noor kui pere vanim tütar... Kuidas minna eluga edasi, et mitte jääda “vana ja paksuna” põdema? Sest mees on ju tegija, nii tema enda meelest kui ka paraku meie ühiskonna hinnangutes.

Kuni surm meid...

Kadri (50) oli end häälestanud olema abielus “kuni surm meid lahutab”. Pea veerandsada aastat kooselu lisas tema väljavaatele ka veenvust, samuti lahutustest puutumata suguvõsa hea tava. Kord eaka sugulase peielauas oli Kadri mees paljutähenduslikult lausunud: “Kui tore on ikka koos vananeda.”

Ometi see nii ei läinud.

“Olime kokku saanud juba enne tudengipõlve, koos kasvanud ja püsinud läbi hea ja halva, jõudnud enne laste sündi olla tavatult kaua kahekesi,” räägib kõnekate silmade ja pehme suujoonega kahe lapse ema, kelle esimene tütar oli vanemate lahkumineku ajal täisikka jõudmas ja pesast välja lendamas, teine teismeikka veel murdmata.

“Tagantjärele võib ju öelda, et pikk kooselu väsis, kasvasime eri suundadesse. Ka vastastikku süüdistusteks leiab põhjuse, kui hästi otsida. Küllap oleks rutiinist ja mugavusest see kooselu nii jätkunudki, ent…”

Saatuslikuks sai ettevõtjast mehe kohtumine kliendiga. Kliendiks osutus vanema tütrega pea samas eas, mehest kaheksateist aastat noorem psühholoogi haridusega kena naine. Kuidas “klikk” täpselt käis, teavad nemad kaks, kuid kõrvalt vaadates – pani mehele käed ümber kaela ja sosistas kõrva lubadusi teha koos miljon asja.

Kadri ilusad silmad muutuvad kurvaks: “Mees nägi imelist võimalust, mida pakuvad sellised naised vaid korra elus. Tunnistas enda kahevahelolekut – kui jääb, siis kahetseb, ja võimalik, et teeb minnes oma elu suurima vea. Ent teisiti ka ei saa.”
Kadri meenutab, kuidas järgnes noore naise egoistlik manipuleerimine – psühholoogiaõpikust oskas ta näpuga järge vedada –, mis rullus kui filmilint ülejäänute silme ees. “Mõistsin, et mul ei ole selles loos enam rolli, seepärast ei sõdinud teise poolega ega võtnud ka uue naisega kordagi ühendust. Lasin asjadel minna, tundes end reedetuna,” meenutab Kadri, kuidas on pidanud end ebamugavalt tundma. Kas või siis, kui nooruke oma iseteadlikkuses trügis mehega kaasa isegi nende ühise kõrgkooli kokkutulekule, kus ta õppinud polnud.

“Seda, mida laste ees olen tundnud, sõnadesse ei pane. Olen vältinud isa halvustamist,” sõnab Kadri. “Tegelikult kujunes tollest naisest mehele nii armuke kui tütar. Oma tütred sama hästi kui hüljati koos minuga. Ent mulle jäi mu väärikus. Ja armastus, mille suunasin seda enam oma lastele, oma vanematele, lähedastele.”
Sellest on möödunud mõned aastad. Kadri ütleb, et ei vaja uut hädaabielu ega pinnapealseid suhteid. Kui seljataga on nii pikk abielu, võib pidada lapsi oma elutööks. “Me kõik oleme noored olnud, paraku ei saa kõik vanaks ja veel vähem targaks,” ei kipu ta üldistama ega näppu viibutama kõikide “noorte ja blondide” suunas.
Oma saatusekaaslastele soovitab: “Ärge ennast ära kaotage, ei suhtes ega pärast suhet, püüdke jääda väärikaks, ärge rapsige mõttetult. Aeg parandab haavad ja annab vastused. Hea, kui on lähedasi, kellega ja kellele end jagada. Leidke nad üles.”

Aga miks mitte?

Kui Annika (45) oma mehelt kord naljaviluks küsis, ega ta ometi kellegagi kohtamas käi, sai ta üllatuseks vastuse: “Miks ka mitte?”

Sellel hetkel varises Annika maailm kokku. Mees oli kohanud töö juures endast kümme aastat nooremat naist. Armulugu oli enne saatuslikku ülestunnistust juba pool aastat arenenud. Tagantjärele ei suuda Annika meenutada ühtegi ohusignaali, ka paari tundnud inimesed imestasid lahkuminekust kuuldes: “Teil oli ju kõik nii hästi!” Ka ta ise uskus, et nad on leidnud ideaalse abielumudeli. Kuigi kolme koolilapse vanemad, olid nad teineteisele andnud suhtelise vabaduse käia läbi kumbki oma sõpruskonna ja töökaaslastega.

Kümme aastat noorema vastu väljavahetamine tundus Annikale kui utiili viskamine, kõlbmatuks tunnistamine, seda enam, et too teine võis veel emaks saada.

Mees reetis kogu pere, noore naisega kokku kolides ei tunnistanud ta eelmise abielu lapsi, kes jäid Annikaga. Ees ootasid koolilõpetamised, ülikooliastumised, palju otsuseid, mis tuli üksi vastu võtta.

“Laste ees ei saa nende isa hävitada, seepärast püüdsin hoida head nägu, viha ja kurbust mitte välja näidata. Ei soovinud, et minu süül nende suhted täielikult katkevad. Kui emotsioonid üle voolasid, jooksin metsa. Karjusin oma viha kõva häälega välja,” räägib kena, pisut ümarate joontega naine.

Algul olid Annikale suureks toeks sõbrannad. Alles mitu aastat hiljem otsis ta abi pereterapeudilt. Naine tunnistab, et on unistanud ka kättemaksust. “Ma tahan, et ükskõik mil moel saaksid minu kannatused korvatud. Selliste asjade vastu ei saa ju end ette valmistada ega kaitsta.”

Parim enne möödas?

“See idioot ei saa olla sama mees, kellesse ma olin kord armunud ja kellega abiellusin!” oli Krista (51) esimene mõte, kui mees elutoadiivanil, sealsamas, kus nad veel hiljuti olid arutanud ühiseid suvekodu ostmise ja reisiplaane, tunnistas, et soovib lahutust.

Ülestunnistus leidis aset ühe tavaliselt alanud päeva õhtupoolikul, pärast seda, kui mehelt oli saabunud SMS, et midagi olulist on vaja arutada. Selgus, et mehe uus armastus on temast viisteist aastat noorem temperamentne kaunitar teisest rahvusest.

Muidugi oli see külm dušš pärast kolmkümmend aastat kestnud abielu. Krista ei tundnud viiekümnele lähenedes mingeid vanusega seotud vaevusi, vastupidi, oli endaga rohkem rahul kui kunagi varem. “Nüüd olin korraga vana ega kõlvanud. Miks ta siis nii kaua ootas oma teise noorusega?” on Krista veel nüüdki ärritunud, “oleks võinud varem ringi vaadata, siis oleks ka minul olnud suurem võimalus end mitte nii “ärapruugituna” tunda!”

Krista on veendunud, et mehe suhe uuega toetub suures osas seksile ja et “vanamehe-kriisis” eks on kõrvust tõstetud, et noor naine teda veel nii vääriliseks peab. “Kuid mis juhtub siis, kui teda impotentsus tabab?” ei suuda Krista kokku lugeda kõiki inetusi, mida ta välja on öelnud. Sellegipoolest nimetab ta meest ikka veel oma elu armastuseks.

Päevil, mil rinnus torkis ja tundus, et peast segiminek pole kaugel, otsis Krista abi psühholoogilt. Sai teada, et on täiesti normaalne tunda seesugust valu ja raevu.

Õnneks asusid täiskasvanud lapsed ema poolele. Mees oli elu jooksul tööasjus palju ringi reisinud. Kui talle aastate eest kaugel maal tööd pakuti, oli Krista igati toetav: “Muidugi kasuta võimalust, ma saan hakkama. Küll minu aeg tuleb hiljem.”

Krista kirjeldab üht tabavat võrdlust, mida ta juhtus lugema: “Me olime nagu kaks tsirkuseartisti trapetsil, tema hoidis end jalgadega ja mina rippusin tema käte küljes. Meie all polnud kaitsevõrku, kuid ma usaldasin teda. Siis lasi ta kätest lahti. Ise veel irvitas. Täpselt nii see tundub.” 

Kunagise “noore ja blondi” arvamus

Anu (49)

Paarkümmend aastat tagasi, kui olin noor ja kaunis, tuli korduvalt ette, et minust põlvkond vanemad mehed hakkasid oma kiindumust avaldama. Olin alati tõrjuv, kui mehed oma kurba saatust kurtsid – kuidas nende kaasad neid ei mõista, kuis elatakse koos vaid mõistuse sunnil... Kuid üht meest hakkasin usaldama ja armastamagi ning traagikat oli palju. Kirge küll ka. Vanemaks saades mõistsin, et põlvkond nooremasse armumine on meestele kui elupikenduse saamine. Ehk seda ei juhtuks, kui seksielu oma naisega oleks sama aktiivne nagu nooruses?

Nüüd olen juba kümmekond aastat elanud endast vaid kümme aastat vanema mehega. Ja kuulen sageli, kui õnnelik on mõni tema kolleeg, kuna tal on noorem naine. Kui palju noorem, uurin. Arvutades selgub, et tervelt 11,5 aastat näiteks... Mulle näib seega, et mees tunneb end sama vanana nagu tema naine, harjub sellega ja peab seda loomulikuks ega märkagi enam oma “õnne” omada nooremat naist.

Siiri Tõniste, psühholoog, pereterapeut              

 Muret jagades on võimalik kõik üle elada.

Kadri ja Annika pingutused laste ees mitte isa halvustada on tunnustust väärt. Isaga kontakti säilitamine on väga suures osas ema kätes. Kui suhe lõpeb ja tuleb üksi toime tulla, kuluvad ära kõik nende tublide naiste soovitused – ärge jääge üksi, leidke lähedasi, kellega oma tundeid jagada. Tunnetepuntras ei tohi karta psühholoogilt abi otsida, nagu Krista ja Annika seda tegid. Kõike, mida on võimalik teisega jagada, on võimalik ka üle elada.

Paarisuhet läbi mitme aastakümne hästi toimiva ja emotsionaalselt rahuldustpakkuvana hoida on suur väljakutse, millega paljud kahjuks toime ei tule. See on kahe inimese koostöö, milles tavaliselt üks pool loobub iseenda vajadustest rohkem kui teine. Aastatega võib tasakaalutus süveneda, üks partneritest panustab üha enam ja teine jääb järjest rohkem kõrvale – sageli on see viimane just mees. End väheolulisena tundes näib kergem väljapääs luua uus suhe, et oleks taas võimalus kogeda enda väärtust ja ihaldatust.

On oluline teadvustada, et paarisuhtes on alati kaks poolt. Ühel hetkel, kas partneri reaktsiooni või iseendast tulenevate kõhkluste tõttu, pole enam turvaline oma vajadustest partnerile rääkida. Loobudes järjest enam iseendast, loobutakse üha enam ka emotsionaalsest lähedusest suhtes. Elades koos “rutiinist, harjumusest ja mugavusest” ning “suhteliselt vabalt” oma sõpruskonna ja töökaaslastega läbi käies, võib selguda, et ollakse üksteisest kaugenetud. Sama võib juhtuda paaridega, kus üks partneritest töö tõttu perest pikalt eemal viibib.

Toivo Niiberg, psühholoog-koolitaja   

Mees pageb vaimses kliimaksis

Eesti on statistika järgi kogu euroopalikus-ameerikalikus ühiskonnas lahkuminekute poolest esimesel kohal ja seda suure edumaaga. Kahjuks pole koos- või abielud püsivad ka teistes kristliku kultuuriruumi maades ning abielu ja püsisuhe on vaimsust eiravas ühiskonnas hääbumas. Ühiseid jooni teiste riikidega leiab kooselukriiside ajas ja ulatuses. Need ilmnevad (pluss-miinus aasta või paar ühele või teisele poole) 5., 10., 15. ja 25. abieluaastal (20. abieluaasta kriisi ei ole täheldatud). 15. ja 25. abieluaastal põgenevad kooselust peamiselt mehed.

15. abieluaastal pagevad mehed tüütuks muutunud naise ja närviliste teismeliste laste eest lootusega, et ehk osatakse uues suhtes olla mõistlikum ja mehisem. Samas on mees ju oma arust teinud ja andnud kõik, et suhe püsiks – viibinud hommikust õhtuni tööl ja rabanud elu eest, ent tänud... Elu on aga näidanud, et mehed ei õpi ka uues suhtes, sest nad ei tunnista oma vigu, ja kõik kordub. Aga ehk annab elu veel aega kolmandakski katseks...

25. abieluaastal pagevatel meestel on vaimse kliimaksi sümptomid (naistel on samal ajal füsioloogiline kliimaks). Kahjuks või õnneks vananevad mehed väliselt aeglasemalt, aga sisemuses ülikiiresti – Eesti mees sureb naisest 15–25 aastat varem. Nii arvab mees leidvat noores naises abi nii hingele kui ihule, aga paraku on ta peagi hoopis taevastes kõrgustes ingli kaisus.

Kuna enamikus lahkuminekutes hüljatakse lastega naine, on just tema endaga ummikus. Üksnes teise poole süüdistamine takistab oma eluga edasiminekut ja mis veelgi hullem, rikub ka lapse tulevase abielu, sest kanname oma peremudeleid põlvest põlve edasi. Hiljutises TÜ magistritöös tõestati, et 44 protsenti Eesti teismelistest tüdrukutest ei julge ega tahagi enam abielulluda, vaid eelistavad pigem vabaabielu ja äärmisel juhul ka üht last, keda suudetakse hädaolukorras üksi üles kasvatada.

Statistika näitab, et kui 1990ndate alguses hõlmasid kauem kui kaks kümnendit kestnud abielude lahutused 14–17% kõigist lahutustest, siis viimastel aastatel on see näitaja tõusnud 25–27% piirimaile.

Tõsi on ka see, et kooseluõnne ei too keegi kandikul kätte, vaid selle nimel peavad mõlemad pooled lakkamatult tegutsema, kuni surm neid lahutab. Seega on igasuguses lahkuminekus enam-vähem süüdi mõlemad pooled – üks veidi vähem, teine veidi rohkem...

Üksikuks jäänud naine! Kindlasti ära haletse ega süüdista ennast, aga süüdistada pole mõtet ka vastaspoolt. Õnnelik olemiseks on vaja 21 tegurit ja ühe või kahe kaotus ei tee veel elu olematuks. Peaasi, et ülejäänud õnneallikad ära ei kuivaks!

Esimesest abielust on sageli alles jäänud kinnisvara ja lapsed – väga tähtsad õnnelikkuse faktorid. Sa ei pea tulevikus põetama ega matma oma meest, seda teeb tema teine või kolmas naine. Aga matustele mine kindlasti – andestus on inimlik, vihapidamine muudab sind mehe teise-kolmanda naisega võrreldes hulga vanemaks. Pealegi jääb viimase naise kõblata ka mehe hauaplats.

Ja ega Eestimaa tühjaks ei jää, küll tulevad siia rahvad-rahvused, kes väärtustavad teistsuguseid peremudeleid-mustreid.