Eesti vanim ja väärikam naisteajakiri

Tänane sünnipäevalaps Ülle Lichtfeldt: „Vahel päästab see, et ärgates mõtled: kui tänane läbi saab, siis ma elan veel hästi kaua.“

Helina Piip 04.08.2017, 15:09

Artikkel ilmus Eesti Naises 2011. aasta juuninumbris. Siin lühendatult.

Juba aastaid pole Ülle Lichtfeldt enam rakverelanna, vaid elab perega Viitnal. Karjapõllu talukohas, mille väravas seisid nad abikaasa Indrek Saarega esimest korda sel suvel, kui Ülle mängis Vargamäel Kõrboja perenaist.

Nüüdseks on Karjapõllu taluõuele kerkinud moodne, valgusküllane elumaja.

“Ma ei taha kuhugi ööbima jääda, ma pean ärkama oma kodus!” räägib Ülle, kui temaga esimest korda kohtume ja Kadriorus pargipingil papptopsidest kohvi rüüpame – Rakvere teater on “Toatüdrukutega” Kumusse jõudnud. Ehkki trupp annab siin etendusi kolmel järjestikusel päeval, sõidab Ülle igal õhtul koju tagasi. “Ma sõidan alati. Kui Muhumaa ja Virtsu vahel oleks sild, tuleks sealt ka tagasi!” kinnitab külalislavastuste tulest, veest ja vasktorudest läbi käinud näitlejanna. Tõsi, nii, hotelliarveteta, on teatrilegi soodsam, ent ööseks koju jõuda on Üllele nii või teisiti oluline. Laste pärast. Ja kõigi nende hommikute pärast, mil ta seisab oma kodu aknal ja lihtsalt vaatab – metsa, enda istutatud kaski, kuuski, aastaaegade vaheldumist.

“Talvel, kui oli hästi pime ja mul polnud mitu kuud ühtki vaba päeva, siis hommikuti voodit tehes silusin tekki ja ütlesin voodile: “Ma olen juba õhtul kell kaksteist kodus! Olen varsti tagasi!”

Vahel on tunne

Üllelt ühes varasemas intervjuus kuuldud elutarkus elada kiiretel aegadel päevakaupa, on mindki tihti aidanud. “Vahel on tunne, et enam ei jaksa,” noogutab ta, “siis päästab see, kui võtad üks päev korraga ja hommikuti ärgates mõtled: kui tänane läbi saab, siis ma elan veel hästi kaua!” (Naerab.)

Kui küsin näitlejannalt ta praeguse elu märksõnu, siis kõige valdavamat tunnet – väsimust – ta hästi siiski tunnistada ei raatsi. Vooderdab väljaöeldu sealsamas: “Kuigi on kuid, kus mul on olnud 30 etendust ja proovid samal ajal, siis jumala eest, väsimus ei väljendu töös, laval see kaob, nagu ka haigused ja palavik.” Ent tõsi on seegi, et puhkust pole tal aastaid olnud. „Ei raatsi ju millestki ära öelda. Kui näitleja pääseb koduteatrist välja loodusesse, on see juba vabanemine, puhkus.”

Väiksena käis vanem tütar Barbara töölt tulnud ema nuusutamas – kuidas too teatri järele lõhnas. “Ei, ammu enam ei nuusuta ta teatrilõhna. Eks see rohkem suitsulõhn oli...” naerab Ülle.

Teatridirektori ameti riigikogulase oma vastu vahetanud abikaasa Indrek Saar pole samuti teatrilõhna jäägitumalt minetanud, vaid on suviti siiski õpitud ametile truu. “Avastasin eelmisel suvel üllatusega, et ta on ikka väga hea näitleja. Kadedusega vaatasin,” kiidab Ülle abikaasa Jussi rolli Vargamäe lavastuses. “Nii raske on mängida koos oma mehega, eriti armastajaid. Arvad ju tundvat teises igat žesti, igat väikest varjundit näos. Nii et see, mis ta laval teeb, võib tunduda võlts... Aga möödunud suvi tõestas vastupidist.”

Poliitiku naiseks olemist võtab Ülle ühena oma rollidest. “Laiemalt võttes – elu ongi mäng. Me kõik mängime mingit rolli, kõigil meil on omad maskid. Jah, on üritusi, kus ma pean oma mehe kõrval seisma. Ma toetan igati tema vaateid ja tegemisi.” Ülle on tihti mõelnud Helle Meri peale: “Ta oli ju küps näitlejanna, kui raske võis talle teatrist loobumine tegelikult olla – loobuda iseendast... Kuid siin on suuremad jõud – armastus ja kohusetunne oma mehe vastu. Ka kogu Eesti rahva, kõigi meie pärast tegi ta seda. Imetlen teda väga.”

Unes on teateid

Sel mehel oli habemeajamislõhn juures, räägib Maureen (Ülle Lichtfeldti tegelaskuju “Leenane’i kaunitaris”) unenäos nähtud mehest, kes sääl tema kõrval oli seisnud.

Justkui selle tõestuseks, et kõik, mis on määratud, saab teoks, kõik, mis aimatud, saab selgeks, ripub Ülle koduseinal üks unenäoline maal, Imat Suumani “Südamevõti”, millega Indrek talle kosja tuli. Mehega kohtumist nägi naine kaader kaadri haaval unes ette.

Unenäod on Üllele alati olulised olnud, neist saab ta märke ja teateid, need on elu lahutamatu osa. “Siis tead valmis olla. Nagu siiski, kui harakas kädiseb või...”

Ülle vanaema peeti küla peal nõiaks ja “ta istus koguni kinni, sest olla kellegi lehma ära kaetanud.” Näitlejanna on kindel, et nõiavõimed on igal naisel, kellel vähem, kel rohkem, kuid ei taha sel teemal pikemalt peatuda. “Ega ma sellest tegelikult ka oma mehega räägi.”

Küll aga pidasid nad elementaarseks küsida nõu vitsamehelt, kui tuli otsustada uue maja asukoht. Ja väiksema tütre Aleksandra parimad magamiskohad peilis Ülle välja nii, et sõitis titevankriga hoovi peal seni ringi, kuni avastas, et just vana lauda juures ja ühe õunapuu all on lapse uni kõige rahulikum. “Seal võis Sass tunde tukkuda. Samad paigad näitas hiljem ka vitsamees kätte ja raalis uue maja asukoha samuti välja.”

Mineviku varjud

Toatüdruk Solange’ina kargles Ülle Jean Genet’ kuulsa näitemängu mõjusas algusstseenis vaid mööda valgeid kahhelkive. Ent elu mustadestki kahlitest teab näitlejanna nii mõndagi.

2008. aastast on Ülle Tapal asuva Lääne-Viru naiste varjupaiga patroon. “Mul on tekkinud väike võrgustik, sõbrannad, tuttavad, kes toovad laste ja täiskasvanute riideid, voodipesu, mööblitükke, nõusid. Eilegi viisin suure hunniku ühte perre,” räägib naine, kes ei tee midagi ainult tiitli pärast. “Ma ei rahulduks kindlasti sellega, et annan vaid allkirja ja tulen pildi peale. Olen üritanud ikka südamega teha. Ja kui aega oleks rohkem, siis ehk veelgi jõudsamalt.”

Ta teab, et varjupaiga perenaine on sõitnud öösel järele naisele ja lastele, kes pagesid kodust vaid öösärgi ja pidžaama väel. Möödunudsügiseseks Rakvere teatri perepäevaks kirjutasid naised teatri ja varjupaiga palvel kirju oma elust. “Lugesime neid Viru raadios ette, oli põnevaid, kurbi, võikaid lugusid. Kirjutasid ka naised, kes elavad kõrvalt vaadates väga kena elu, positsiooniga meestega, ometi on nad vägivalla ohvrid. Nad ei räägi sellest oma lähedastele, sest ei taha neid kurvastada. Nad tunnevad häbi oma tutvuskonna ees. Ent kannatavad ju ka lapsed.”

Üllet puudutab see teema väga, sest ühes oma varasemas elus oli temagi vägivalla ohver. Ja vahel ta räägib, kui leiab, et naine vajab viimast väikest toetavat tõuget, et temagi ei lahkunud kohe pärast esimest hoopi. Et andis andeks, mõeldes, et see oli juhus. Et mehel oli raske elusaatus ja nad käisid koos psühholoogi juures. Kuni järgmise korrani. “See ei kao. Kui mees on korra kätt tõstnud, tuleb ära tulla! Vägivallale ei ole mingit õigustust.”

Nende naistega kohtudes tuleb Üllele olnu valusalt meelde. “Aastatega on see küll ähmastunud, alateadvus kaitseb toimunu eest. Ma ju pean suutma, et see ei mõjutaks minu praegust elu ja suhet.”

Siingi rõhutab Ülle eesti naiste tublidust. “Ma ei taha ennast kuidagi tõsta, et mina saan kõigega hakkama... Imetlen kõiki naisi, kes on emad, töötavad. Ega kellelgi ei ole kerge. Raputan endalegi tuhka pähe, sest laste jaoks pole mul nii palju aega, kui tahaks. Vanema tütre lasteaiapidudel käis rohkem mu ema. Aga me ikkagi üritame Indrekuga ka jõuda, see on ju lastele nii tähtis! Olen läinud isadepäeva peole, kui Indrek ei saanud, ja võistlesingi seal koos teiste isadega.”

Üllele meeldib lohutada end uskumisega, et “lapsed valivad ise endale vanemad. Ju nad ikka tahtsid tulla minu lasteks”.

Raputav kogemus

Kui Ülle käis “Antigone” näiteseltskonnaga Iraanis teatrifestivalil, sattusid nad keset tänavarahutusi. See sõit muutis Ülle mõttemaailmas mõndagi. “Me ei kujuta ettegi, mismoodi mujal maailmas elatakse, totalitaarse režiimi absurdsed keelud, tsensuur. Kui allasurutud on naised.” Teater oli seal aastaid keelatud. “Inimestel on tohutu huvi teatri vastu. Ja näitlejail on seal tõesti sõnum.”

“Toatüdrukuid” näinud Iraani kuulus noor lavastaja Homayoun Ghanizadeh, kes “Antigone” Eestis lavastas, kutsus ka Üllet truppi.

See, mis Iraanis ees ootas... Meestel oli keelatud laval naist puudutada. Ülle tegelaskuju Euridike hullusehooge taltsutas tema abikaasa Andrus Vaariku Kreon Eestis naisel ümbert kinni hoides ja pärast rahustisüsti süles voodisse kandes. Teheranis asendati see aga piitsutamisega – et pahad vaimud välja saaks. Ülle kandis seetarvis paksu vammust, mille kraest tirides Kreon teda ka kõrgest trepist alla sikutas.

Et kaetud peaga ja niigi pikkades ürpides naistegelaste kederluid varjata, anti neile jalga pikad alt soonikuga püksid. Meeste pükstelt lõigatud soonikud tõmmati naistel üle pea, et kaelgi ei paistaks.

Mõned laused, mis tsensuur eestikeelse näitemängu pärsia- ja ingliskeelsetest subtiitritest välja kärpis, õpetas lavastaja näitlejatele pärsia keeles selgeks. Sellele tsensuur enam jaole ei saanud. 

“Kas sa oled kunagi armunud olnud?” oli üks neist pärsiakeelsetest repliikidest. Hiljem, lennujaamas, kui Üllel ei õnnestunud allesjäänud Iraani riaale eurodeks või dollariteks vahetada, valis näitlejanna välja kõige soojema olekuga mehe. “Tol olid üksnes suured dollarid. Palusin, et ta läheks ja vahetaks. – “Ei saa.”” Siis küsiski Ülle malbelt: “Kas sa oled kunagi armunud olnud?” – “Olen küll,” vastas mees ehmunult. Ja suure häälega naerdes käis ära ning tõi paraja raha.

See kripeldus

Kui Ülle tütar Barbara oli 15 ja tahtis ühel õhtul välja minna, kuid ema ei lubanud, kurvastas tüdruk, et elu läheb temast mööda! “Kõik alles algab – ülikoolis,” kinnitas Ülle.

Kas ta siis ise ei mäleta aegu, kui oligi tunne, et elu lähebki mööda? “Kindlasti oli!” noogutab näitlejanna köögitoolil istudes. “Kevaditi, kui on ilusad valged õhtud, päike loojub, see kripeldus...” Alles ükspäev olid Ülle ja Indrek koju sõites kevadõhtut vaadanud ja meenutanud nooruse kripeldust ning adunud, kui “pagana mõnus, et natuke on seda praegugi. Aga suurim soov on siiski, et saaks koju, terrassile, teekruus kätte ja suits suhu. Ei ole vaja enam kuhugi minna, ka koduõuel saab lõket teha ja sõpru vastu võtta. Jääks ainult sõprade ja lähedaste jaoks rohkem aega.” 

Ines Aru, pikaaegne lavapartner

Ülle on selline, nagu üks õige primadonna olema peab: lihtne, loomulik, töökas, sitke, võluv.

Minu meelest oli see kangelastegu, kuidas ta Ontikal “Mtsenski maakonna leedi Macbethi” lõpus, ise õbluke, Marin Mägit süles kandes kõiksusesse astus – kõndis paljajalu sada meetrit toorel killustikul! Ja tuli sama teed tagasi ka, ikka paljajalu! Ta võiks endale lubada kõike muud, näiteks eputamist. Ta lööb ju juba oma välimusega, saadab kiired välja ning – võiks ka ainult sellega rahulduda. Aga Ülle on lihtsates asjades nii normaalne! Ja tohutult töökas! Kuidas ta oma kodu ümber koristab, taimi istutab! Ka partnerina on ta niivõrd hea, talle on väga tähtis kollegiaalsus. Kui sul on kõrval temasugune sõber-seltsimees-vend, tunned end laval väga hästi, ole ainult ise mees ja mängi. Ta on end rahva südamesse mänginud.

Eivo Lichtfeldt, vend

Meie lapsepõlv oli nagu ikka nõukogude ajal, ei osanud paremat tahtagi. Elasime oma väikeses majakeses keset Rakveret. Olin paksuke ja mäletan, kui kolm aastat vanem Ülle mind noris. Ta jooksis oma tuppa ja hoidis ust puusaga kinni. Kui ma lõpuks tema juurde sain, olin väga vihane. Kord, kui venelast ja sakslast mängisime, virutasin talle kogemata mänguhoos ahjuroobiga, Üllel on siiani peas väike arm. Kuid ta on minu eest ka välja astunud, suuremate poiste eest kaitsnud. Kui midagi südamel, siis ikka kurdame üksteisele. Ülle on väga hea tädi, minu vanem tütar oli väiksena sageli tema juures Viitnal. Kõrvalt vaadates on ta ka hea ema, kuigi eks tal on vist aega vähe. Meie ema on palju me lapsi kantseldanud. Meil on vanematega väga vedanud.

Olen kõiki Ülle lavastusi näinud. Minu jaoks on tema kõige parem näitleja.