Eesti Naise kullafond

Head teed, kunstnik Malle Leis!

Anne Metsis 10.08.2017, 21:43

11. augustil pidi Haapsalus Evald Okase Majamuuseumis avatama perenäitus Malle Leisi, Villu ja Sandra Jõgeva osavõtul "Klassiku varju all", kuid kahjuks lahkus kunstnik Malle Leis (7.07.1940 – 9.08.2017) eile meie seast ning näitusest saab austusavaldus lahkunud kunstnikule. 

Meenutame Malle Leisi ajakirjas Eesti Naine 2015. a jaanuaris ilmunud intervjuuga seoses Malle Leisi näitusega Kollane suvi Tartu Kunstimuuseumis.

“Minu oraatorivõimed on alati kesisepoolsed olnud,” tunnistab Malle Leis intervjuus näituse kataloogis ja lisab kohtudeski, et talle ei meeldi oma piltidest rääkida. Oma tööde kriitikutega on ta harva päris ühel nõul olnud, kõige enam ehk Boris Bernsteini ja Evi Pihlakuga. “Õnnetuseks pole ma ka ise suutnud mulle tähtsaid asju sõnadesse panna.”

Kuid Malle Leisi ajastumoekatest portreedest, leekivpunastest hobustest, aiaviljadest, vikerkaartest ning lilledest ja veel kord lilledest pulbitsev pildimaailm on juba pool sajandit olnud maiuspalaks nii klassikalise maalikunsti kui ka popi austajaile siin- ja sealpool piiri ning ookeani tagagi. Samuti moehuvilistele – Malle maalide mannekeenlike naisetüüpide fantastilised kleidid äratavad fantaasiaid lillemotiive tegelikkusesse tooma. Mitu Jaapani tekstiiliärimeest avaldasid kunagi soovi tema maalide järgi kangast trükkima hakata. Kas õnneks või kahjuks, astus bürokraatia ja majanduskriis nende plaanidele vahele.

TEE KUNSTI JUURDE

“Hea joonistamis- ja käsitööoskusega ema ning fotograafist tädimees olid ehk mu esmased kunsti poole kallutajad,” arutleb Malle. Pärnu keskkooli kunstiringi juhendajaks oli Pallase haridusega Meeta Viks. Järgnes pioneeride maja keraamika- ja skulptuuriring. Pärast keskkooli lõpetamist 1958. aastal tahtis Malle kunstiinstituuti skulptuuri õppima minna. Sisseastumiseksamil hirmutas aga teiste kandidaatide tase niivõrd, et neiu võttis nuttes dokumendid välja ning seadis sammud Tartu Kunstikooli maalierialale, kus oli õpetajaks Ilmar Malin. 1961. aastal tegi ta ERKIsse pääsemiseks uue katse, seekord metallikunsti erialale, unistusega hakata looma ehteid ja suuri metallskulptuure. Aukartus maali ja skulptuuri ees püsis ikka veel sees, vist esimese õpetaja Meeta Viksi eeskujule mõeldes. Siiski vahetas ta eriala, lõpetades kõrgkooli maalikateedri alla kuulunud lavakujunduse erialal.

Õpingukaaslase Tõnis Vindi kodus peeti sütitavaid kogunemisi kutsutud seltskonnale, kelle hulka ka Malle kuulus. Seal pandi alus noorte alternatiivkunsti ühendusele ANK ʽ64.

1964. aastal esineti esimese näitusega ühes Estonia teatri ruumis.

LILLED, LILLED

Kust küll kõik need lilled maalidele tulid?

“Turult,” vastab Malle lihtsalt, oma Mustamäe üheksanda korruse kodus üheksavägise õitest keedetud teega haiget kurku turgutades. “Taimede maailm on mind väikesest saati võlunud, kus me ka ei elanud, on meil alati oma peenrad olnud.”

Malle on alati kinnitanud, et kõik elav on natuurist maalitud, asugu molbert suvekodus kase all, ämma-äia heinamaal Trei talus Võrumaal, oma ema Pärnu peenarde vahel või Raja, hiljem Nõmme tee ateljees, kus moonid-tulbid vaasi sees.

Neid lilledega veedetud päevi on palju, 45 aasta jooksul on pintsli alt tulnud üle 1000 pildi.

Malle: “Eks ma olen ikka muudki teinud, aga suure osa oma elust olen küll maalinud. Ka laupäevadel-pühapäevadel, laste sünnipäevad on vahest vahele jäänud.”

“Vaevalt on Eesti kunstnikest keegi nii palju tunde ateljees veetnud kui Malle,” arvab ka abikaasa ja loominguline partner Villu Jõgeva (74).

(Erakogu)

KUNSTIPEREKOND

Kui Malle ja TPI-haridusega patendijurist Villu 1969. aastal abiellusid, oli Villu juba kunstipisikust nakatunud. Kineetilised seadeldised ja värvilised objektid maastikus, millest on valminud ka fotonäitus, märgivad seda perioodi. Järgmisel kümnendil sündisid perre tütar Sandra ja poeg Henrik, kes praeguseks on samuti kunstnikutee valinud.

“Lapsed kasvasid ateljees üles. Ilma vähimagi abita väljastpoolt. Lasteaias ei ole nad käinud,” meenutab paar nõukaajale ebatüüpilist kõrvalise abita elukorraldust, mida nad oluliseks pidasid. Pere toonasest elust annab hea pildi Peeter Urbla vändatud film “Malle Leis. Võrumaa IX”. “Oma ematunded on ta sisse maalinud autoportreele, kus lapsefiguurid on kujutatud kaelakumeruses. See on nagu usutunnistus,” juhib näituse kuraator Tiiu Talvistu tähelepanu maalile “Õhtuvalgus”.

Ema ja tütar on koos esinenud mitmel näitusel. Tartus on väljas ema õpetused kunstnikust tütrele, mille Sandra on graniitplaati raiunud: “Ära abiellu kunstnikuga. Naine peab alati tegema mitu korda rohkem tööd kui mees. Pea meeles, et kunstiajaloolased on enamasti naissoost ja seetõttu eelistavad meeskunstnikke. Kunstnik peab maalima iga päev, sest ainult halbades filmides ootavad kunstnikud inspiratsiooni. Eestis võib igaüks saada klassikuks, kui ta elab piisavalt kaua.”

Malle: “On igati tore olla kunstnikust tütre kaudu kontaktis uuema kunsti ja nooremate kunstnikega. Meie loomelaadid on erinevad, kuid meie kunstis on midagi väga põhilist, milles oleme täiesti ühel meelel. Villu nimetab seda perekondlikuks kunstievangeeliumiks.”

SIIDTRÜKIPILDID

“Siid- ehk serigraafiatrüki ühine töö algas 1970ndate alguses Mustamäe korteris. Malle oli tulnud ära televisioonitöölt ja vabakutseliseks hakanud. Aega ja energiat jätkus. Graafikatehnikaga tegelema õhutas ka parem võimalus tööde eksponeerimiseks piiritagustel näitustel – oli võimalik töö rulli keerata ja see postkontorist teele panna. Üsna varsti enam nii ei saanud,” räägib Villu. Malle oli Poolas Andy Warholi siidtrükke näinud, see oli uudne. Kusagilt hangiti tükk šablooniks vajaminevat siidvõrku, sellele maalis Malle nitrovärvi ja peene pintsliga negatiivis lillemotiivi ja asus suure kammi seljaga värvi läbi tõmbama. Värviks oli õlivärvi ja kaseiintempera segu, mis tuli hästi kokku segada ja läbi vana suka sõeluda.

“Trükkimine toimus köögis spetsiaalselt konstrueeritud raamide ja laudade abil, võrgu pesemine tärpentiniga kraanikausis ja vannis. Leiutuste ja katsetuste käigus töötasime välja täiesti oma meetodi 10–12 või enama värvikihi trükkimiseks. Need moodustasid pildile kuni millimeetrikõrguseid reljeefe. Hiljem, kui saime sakslasest sõbralt juhtnööre ja Šveitsi siidvõrku, läks kõik tehniliselt lihtsamaks,” kirjeldab paar kokkuvõtlikult oma ühist graafiliste lehtede trükkimise epohhi, mis oli pere kõige tähtsam töö pea 30 aastat. Pilte trükiti kolmekümnestes tiraažides. Enamik osteti erakogudesse – “Me elasime sellest.”

PALJU PILTE

Korraga oli pilte liiga palju. Inimestel aga raha nii vähe, et viimane asi, millest mõelda, oli kunstiost. Villu: “1990ndatel arvutasime, et kõigi ateljees leiduvate piltidega oleks võinud täita kaks Kunstihoone-täit näitusi.” Ühel hetkel ei mahtunud enam ka üks Malle näitusele esitatud pilt kuraatori kontseptsiooni…

“Eks see tekitas minus pahameelt ja vihagi,” kirjeldab kunstnik intervjuus Tiiu Talvistule. “Aga pikkamööda tuli arusaamine, et kunst koos kunstnike ja kunstiteadlastega on taandunud oma loomulikule kohale ühiskonnas. Ja mina olen sammunud selle taandumise avangardis. Mõistan, et uuel ajal on omad eelistused ja suuremad mured kui pildikunst. Koos selle arusaamaga tuli leebumine. Ka ülevaatenäitused on jälle Kunstihoones tagasi ja ma olen seal esinenud. Paljud kunstnikud on oma parimad pildid maalinud just küpsemas eas. Olen veendunud, et ka minu küpse ea pildid on sama head kui varasemad, mida ikka esile tõstetakse.”

(Erakogu)

KOLLANE SUVI

“Võrumaal on niidetud rabaheinamaad tihedalt võililli täis, ma ei ole mujal niisugust vaatepilti kohanud,” meenutab Malle ühe ammuse maali saamislugu. Selle pildi kinkis ta Villu emale. Võilillevälja keskele püsti seatud maalist sai omakorda Villu foto seerias “Kollane suvi”. Siit võib otsida ideed käesoleva ülevaatenäituse nimele.

Villu paneb mängima video Malle maalinäituse avamisest Ameerikas Pittsburghis 1989. aastal. Vernissaaži kutsel oli kirjas: “Black tie and favorit flower” (must ülikond/kokteilikleit ja lemmiklill). Orkestrihelide saatel tantsivad piltide vahel glamuursed daamid ja härrad. Vilksatab Malle õnnelik nägu.

Malle pildid räägivad sellest, et kunagi oli rohi rohelisem, võililled kollasemad, maasikad punasemad, kraenurgad pikemad, juuksed lehvivamad… “Iga inimene, kes on sellel ajal noor olnud, tunneb ühendavat sidet Malle Leisi maalidega,” ütleb Tiiu Talviste.