Eesti Naise kullafond

Sünnipäevalaps Kersti Heinloo: „Tuleb rääkida, mida tunned. Sest õudselt palju varjatakse.“

Helina Piip 06.09.2017, 13:41

Lugu ilmus Eesti Naises 2014. aasta juunis. Avaldame siin lühendatult.

Suured kired ja meeletuse teod – on need tunded, mis põletavad vaid teatrilaval?

Lapsena võis Kersti oma Pärnu kodu, viiekorruselise kortermaja aknast iga päev merd silmitseda. Ja näitlejanna arvab, et vajadus avaruse, valguse ning päikese järele ongi tal just Pärnust. Meri võis vahel ka maja ette autoteeni tõusta. Ja sügistormide aegu lõid merre välgud.

Pärnus elas Kersti teatrikooli minekuni ning tema vanemate kodu on seal praeguseni. Pere oli Tartust pärnade linna kolinud siis, kui silmaarstist ema sinna suunati. Kersti oli siis aastane ja tema vanem õde Kadri kolmene.

Uraani lahkumine

Kersti sõidab tihti koos poegadega Pärnusse, eriti vaimselt raskematel perioodidel.

Aastaid tagasi luges Kersti, kes muidu horoskoopidest ei hooli, et lõpuks ometi lahkub Uraan (“või Merkuur, igatahes, midagi rusuvat ja rasket”) 30 aastaks tema, Neitsi tähtkujust. Ja tundis kohe, et on rohkem õhku hingata! “30 aastat on nüüd kergem!” naerab ta. Ja tõsineb: “Ega elu pole olnud meelakkumine. Tõsi, mitmed asjad on olnud mu enda valikud...

Kindlasti on olnud ka häid ja õnnelikuks tegevaid hetki.” Ja talle turgatab meelde: “Vahel öeldakse ju õnnetuste puhul, et tuli ootamatult nagu välk selgest taevast. Mulle meeldib mõelda, et õnnega võiks samamoodi olla! Et tabab nagu välk!”

Need kaks ja pool tundi

Kersti on mänginud tihti kirglikke, suuri tundeid kogenud kangelannasid, kes endaga kimpus ja haiget saanud. On ta ehk neilt midagi õppinud? “Vahest seda, et tuleb rääkida, ütelda välja, mida tunned. Sest õudselt palju varjatakse. Mistõttu jäävad mingid suhted loomata või purunevad,” pakub Kersti. “Sageli on tunne, et mu armastus ei loe või ei ole piisav…”

Ta tunnistab, et on eraelus “kehv emotsioonide näitaja. Ma pigem surun neid alla.” Nii on ta tajunud, et saab teatrilaval mõnikord justkui teraapiliselt oma alla surutud emotsioone ära kasutada. Samuti on ta mõelnud suurte rollide puhul, et need kangelannad ongi nagu hinged-vaimud-energiad, kes tahavad just tema kaudu nähtavaks saada.

Millal ta viimati laval õnnelik oli? ““Saatuse heidikute kuu”, kus olen algusest lõpuni laval, on nagu... kaks ja pool tundi armastamist. Põsed õhetavad... See on armastus minu ja partneri, minu ja publiku vahel. Katarsislik tunne.”

Eks ka vaatajaid huvitab teatris ju enim ikka mehe-naise suhe, arvab Kersti. “Muidugi on ka ägedat poliitilist teatrit, mis viibki barrikaadidele ja muudabki maailma. Aga mis sulle hingeliselt midagi pakub ja mis paneb sind mõtlema endagi asjade üle, on mehe-naise suhe.”

Keeruliselt ümber nurga

“Need roosid, mis on kreemitordil, andis ta mulle,” ütles Kersti ühes kevadises intervjuus, meenutades lavastaja Mati Unti, kelle lemmiknäitlejanna ta jõudis olla. “See tundub juba nii kaugena! Ma vahel ikka imestan, et olen sellise inimesega aastaid töötanud. Kui oled noor, siis ei oska väärtustada, võtad enesestmõistetavalt, et olengi seda väärt ja peangi olema kõigis Mati tükkides peaosas... Alles nüüd, tagantjärele tunnen, milline eriline õnn see oli. Aga tol ajal hakkas ehk ta stiil lõpuks häirimagi, oli vaja distantsi.”

Ent Mati Undi lahkumine 2005. aasta augustis siit maamunalt tähendas Kerstile selgelt ühe etapi lõppu ta näitlejateel. Kuigi vahel siiani, üritades leida rollis mõnd ootamatut nurka, on ta kuulnud märkust: “See on sul Mati kool, kõik ei ole nii keeruline ja ümber nurga! Mõned asjad võib ka lihtsamalt teha,” naerab Kersti.

Nüüdseks on saanud talle oluliseks lavastajaks Ingomar Vihmar, “samuti Roman Baskin oma kirglikkuses ja nõudlikkuses. Mulle on meeldinud ka Priit Pedajas ja Hendrik Toompere. Nad kõik on nii erinevad ja prooviprotsess alati põnev.”

Tütarlapsest sirgub naine

Teater hoiab värskena, ei lase tädistuda, on Kersti öelnud. Kas ta mõtleb vananemisele? “Eks ikka, kui enda juures mingeid muutusi märkan. (Naerab.) Mul on olnud raske mõelda endast kui naisest, sest tundsin väga pikalt, et olen nagu tüdruk. Aga ma ei ole enam tüdruk, olen ju ikkagi naine, ema!” Kersti räägib, kuidas nad läksid lapsega lotopiletit ostma ja müüja ütles ootamatult pojale: las õde ostab sulle! “Muidugi teeb see rõõmu. Aga võib-olla on just  s e e  esimene vananemise märk?” turtsatab Kersti jälle lõbusalt.

Teatris mõtiskles ta vanuse teemadel näitemängus “Aiamajas”, tehes seal 19aastase Molly rolli. “Tundsin, et pean hakkama “ennast nihutama”, ma ei saa liiga enda pealt mängida, sest minu kogemused on palju rikkalikumad kui sel tegelasel. Kuid ka lapsikuks ei tohi muutuda. See on nagu instrumendi häälestamine, õige noodi otsimine...”

Näitleja instrument on ka ta keha. Näitleja muutub, saab vanemaks publiku silme all. Kersti noogutab: “Igal sügisel jälle teatrisse tulles mõtled, kas kostüümid ikka lähevad selga. Mõni on ju tehtud viis hooaega tagasi! Võib-olla oled vahepeal lapse ilmale toonud... Aga sa ju ei taha, et kleiti laiemaks tehtaks!” Ja ta arvab, et kui ta teatris ei oleks, siis ehk oleks lasknud “mingitel asjadel kergemini minna”.

Aga vananemine on ka ilus, lisab Kersti ruttu. “Meie omagi teatri primadonnad on nii kaunid, katsu ainult järele teha! Ja õnneks on teatris eri kaalukategoorias, eri pikkuses näitlejaid – publikulgi on ju siis lihtsam samastuda.”

Punapeade suguvõsast

Kerstit üllatab aeg-ajalt, kui talle öeldakse, et ta on ilus. “Eks pildistamistel ikka keegi leiab, et ilus pilt, või oo, sa oled nii ilus. Aga ikkagi see üllatab mind. Kooli ajal oli mul üks hästi ilus sõbranna, kes tegeleski missindusega. Teine sõbranna oli hästi tark ja kolmas hästi andekas. Mis siis minu omadus on? mõtlesin.” Võib-olla kõik need kolm – pakun. Jälle naerma pahvatanud Kersti vastu ei vaidle. Viib hoopis jutu oma suguvõsa punapeadele. “Hiljuti lugesin kokku, meil on suguvõsas kaheksa punapead! Ja neid sünnib muudkui juurde.” Et seltskond oli sarnane, pole ta kunagi end selleski osas erilisena tundnud. “Nüüd ma muidugi värvin juba ise punast juurde.”

Üks ilusamaid komplimente, mis Kerstile on tehtud, käis aga hoopiski ta hääle kohta. – “Sinu hääl on nagu orkester!” ütles talle ühe koolivenna pruut. “See on meelde jäänud, sest ütleja oli muusik ja see oli nii teistmoodi kui tavaliselt.”

Elu parimate nõuannetena nimetab ta aga kaht soovitust: “Ära vihasta, vaid imesta!” ja “Ülbus tuleb enne allakäiku”. Kersti naerab kärinal.

Pahede nimetamisega jääb ta hätta. “Joon liiga palju kohvi?” Siis aga meenub: “Võib-olla olen vahel liiga jäik. Ma ei suuda eraelus kontrolli käest lasta... Kuigi viimasel ajal olen püüdnud pisut lõdvemalt võtta, lasknud elul end üllatada...”

Unistuste unistused

Näitlejatest vanemate mõju on Kersti täheldanud oma vanema poja kõnepruugiski. “Väiksena metsas käies küsis Oskar: “Millal vaheaeg tuleb?” või imestas kohvikus: “Nii palju publikut!””

Kersti on mõelnud, et “olla näitleja, ema ja üksikema – see tähendab enesele pidevat andestamist. Et sa ei saa olla kogu aeg laste juures. Või kui ei suuda alati töiselt keskenduda, et  a i n u l t  rolliga tegeleda.“

Kas sel võiks olla mingi sügavam tähendus, et ta just poegade ema on? Selle üle pole Kersti mõelnud. “Igasugu ütlemisi ju on – et pojad sünnivad tugevatele naistele. Või et: pojad sünnivad isale toeks, tütred emale. Jumal tänatud, et Oskar ja Otto mul on ja et nad on just sellised, nagu nad on! Et vaid oskaksin kasvatada neist mehed, et laseksin neil olla poisid.”

Millest ta unistab? Kersti unistus nr 1 on see, et ta poegadel oleks õnnelik lapsepõlv ja õnnelik tulevik. Unistus nr 2 aga – kuldmehike Oscar. Ja eri intervjuude andmeil veel ka Emmy ja Kuldne Palmioks! “Miks mitte suurelt unistada?” küsib Kersti.

Eluterve

Triin Suvi, sõber ja kolleeg

Kersti küsib alati, kui mul mingi mure on: “Kuidas sa tahaksid, et ma sind toetaksin?” Teinekord ütleb lihtsalt: “Pane kohvivesi keema, ma tulen sinu juurde.”
Ta otsib asjadele tähendusi ja püüab kõike mõista. “Millegipärast pidi see halb praegu juhtuma ja millekski on see hea.” Ta on kannatlik ja leebe. Kedagi seljataga ei halvusta ega virise, pigem ütleb otse välja ja tegutseb, kui midagi häirib. Kersti on eluterve.

Ühel õhtul, kui pidime peole minema, helistas Kersti ning kurtis, et tal pole midagi selga panna. Ja saabus veerand tunni pärast, seljas kuldne kampsun, roosa kasukas ja jalas vanema poja teksad.
Ma olen alati imestanud, millise loogika järgi Kersti riietub, aga tema stiil mõjub lahedalt! Kunagi, kui ta otsis ühe seeliku juurde sobivat pluusi, soovitasin oma arust tema stiilis asja. Ta turtsatas naerma ja ütles: “Ole normaalne, kes siis nii käib!” Ta ei osta tihti uusi riideid, aga kui, siis võib silmagi pilgutamata raha letti laduda moedisaineri kleidi eest! Igapäevaselt end üles ei löö, aga olulistel pidudel lehvib Kersti alati ringi printsessina – vähemaga kui lilledest kroon, kahar minikleit või pikk sametmantel ei hakka ta kodunt väljumagi.

Kui Kerstil on mingi siht ja käsitöötuhin peal, siis võib ta leppida kolmetunnise unega ja magamise asemel kleepida-lõigata. Hiljaaegu tegi ta tapeedijääkidest kinkekotte ning ilmus teatrisse proovi veidi räsituna ja kerge peavaluga, kuna tapeedid lõhnasid päris tugevalt. Ometi jooksis ta hiljem kohe meisterdamist jätkama. Talvel tabab teda sokikudumispalang – siis võivad saada sokke nii sel talvel külma üle kurtev kolleeg, tuttavate lapsed kui ka mõni lihtsalt inspireeriv inimene.