Eesti Naise kullafond

Sünnipäevalaps Kadri Kõusaar: „Kui sul on teistsugused ideed, saad kogu aeg karistada.“

Liis Auväärt 08.09.2017, 07:20

Lugu ilmus Eesti Naise 2016. aasta oktoobrinumbrs. Siin lühendatult.

Kirjanik ja filmitegija Kadri Kõusaar ütleb, et on õhtuinimene, kuid emaks saades “olen loomulikult pidanud režiimi muutma.“

Kadri: „Hiljemalt pool 9 peab poeg ju lasteaias olema! Ideaalis oleksin 2–3ni üleval ja ärkaksin kell 11. Keskkooli ajal ei jõudnud ma vist kunagi õigel ajal esimesse tundi, sest see algas 7.45. Nägin pidevalt unes, et mul on tiivad ja saan kooli lennata. Neid ööinimesi on tegelikult päris palju – ehk viiendik –, keda süsteem tegelikult diskrimineerib. (Naerab.) Eriti loomeinimeste seas.”

Oma romaane “Alfa” ja “Vaba tõus” kirjutas Kadri öösiti. “Vaba tõusu” puhul järgis isegi graafikut: tööaeg oli 00–04. “Olin vaba inimene, muid kohustusi mul polnud, nii et sain 11ni magada. Mulle meeldivad öösel töötamise juures vaikus, salapära ja pimedus – saab keskenduda. Kogu maailm läheb puhkerežiimile, aga mina kirjutan. Esimest korda emaks saades meeldisid mulle ka öised ärkamised, et last imetada. See oli kuidagi valgustuslik, puhas tunne, mis mind siis valdas – kogu maailm magas, aga meie olime üleval, tema sõi ja mina lugesin raamatut.”

Ent filmivõtete ajal on Kadri nõus ärkama kas või kell 5 hommikul ja siis terve päeva täie rauaga töötama. Õnneks ei kesta võtted rohkem kui kolm nädalat, nii et keha peab ärevusele ja pingele vastu.

Poja lasteaia juurest haarab Kadri kaasa pihlakakobara. Sõnade vahele nopib ta suhu mõrkjaid marju. Magusat sööb Kadri vähe – sünnipäevadel maitseb tordist vaid killukese. “Suhkruvajaduse saab puuviljade ja isetehtud marjasmuutidega kaetud. Poeg Maximilian läheb täiesti ekstaasi, kui kuuleb blenderi ragistamist.” Kohvi joob vaid hommikul ühe kruusi ja ka siis kaneeli või kardemoniga (“Isegi reisidel on mul väike kaneelipakike taskus.”). 

Kadri abikaasa Martin D. Brown, ema poolt tšehh ja isa poolt inglane, on Londonis asuvas Richmondi ülikoolis õppejõud. Paar kohtus ühise sõbra kaudu, kes saatis mõlemale e-kirja: kuulge, te olete nii sarnased, sööge koos õhtust! Nii nad Londonis tutvusidki. Esimene kohtumine kestis 12 tundi – koos söödi nii lõunat kui ka õhtust.

Kadrile meeldib näiteks, et …

… Martin on temast pikem. Et Kadri ise on 1.80, polegi see teab mis väike asi.

… Martin teab lisaks oma erialale, ajaloole ja diplomaatiale, palju ka kirjandusest ja filmikunstist. James Bondi tegelaskuju ja külma sõja seostest on ta pidanud suisa loenguid.

… Martin huvitub kokandusest ja oskab leida kohti, kus söömine on tõesti nauding.

… Martini ja tema huumorimeel klapivad suurepäraselt.

Ja “Martiniga on nii huvitav, et kadus vajadus üldse teiste sõprade-tuttavatega suhelda.”

Kõik tundus väga õige ja nende suhe arenes kiiresti. Kohtuti 2014. aastal ja abielluti sügisel, kui nende poeg Maximilian enam rinnapiima ei joonud. “Tahtsime, et saaksime oma pulmapäeval koos klaasikese kokteili ka juua,” muigab Kadri.

Et ta tahab oma laste isaga ka abielluda, oli Kadrile vesiselge. “Minu jaoks on suur vahe, kas inimesed lihtsalt elavad koos, on vabaabielus või siis abielus. Vabaabielus võib üks kahest võtta kohvri ja lihtsalt minema kõndida, abielus mitte – see annab suhtele suurema garantii, mis on seda olulisem, kui mängus on ka lapsed. Ka homoseksuaalidel peaks minu meelest Eestis olema seadusega antud õigus abielluda – olen tuhat korda selle poolt. Õigus kooselluda pole minu meelest sama kaaluga.”

Kadri ja Martin jagavad end kahe kodumaa vahel. Ameti poolest võiks Martin ka Eestisse kolida. Kui ta leiaks mõnes ülikoolis rakendust või saaks stipendiumi, et tegeleda teadustööga – näiteks raamatu kirjutamisega –, siis miks mitte! Seda võimalust Kadri ja Martin praegu otsivadki.

“Laste heaolu on meie jaoks prioriteet number üks ja selge see, et see on Eestis parem,” usub Kadri. “Minu vanemad on ideaalsed vanavanemad, kes tahavad ja oskavad oma lapselastega tegeleda. Londoni vanaema on meil teistsugune. Temaga saavad lapsed siis, kui nad vanemad on, kindlasti muuseumides ja restoranides käia, aga ta pole seda tüüpi, kes mähkmeid vahetaks.”

Emana on Kadri kadrilikult resoluutne. Ta ei tee midagi ainult sellepärast, et teised emmed nii teevad. Heaks näiteks on tal lugu beebide ujumistrennist. Ujuda meeldib Kadrile, Pärnu tüdrukule, nimelt väga.

Basseinis kroolis Kadri ka siis, kui sünnituseni jäid napid päevad. Mõnules vees ja piilus ise silmanurgast, kuidas issid-emmed hüpitasid kõrvalbasseinis oma imikuid. Oli see alles suur ja märg segadus! “Ma ei saa aru, miks ma peaks viima pooleaastase beebi kloorivette. Saab ju ka kodus koos vanni minna ja seal vahu sees mängida. See on palju tervislikum, intiimsem, odavam ja lihtsam orgunnida. Lisaks on ka väiksem oht, et laps saab külma.” Arsti tütrena on ta avalikult välja öelnud, et on igati vaktsineerimiste poolt.
Kui keegi veel kahtleb, siis – ei, kindlasti pole Kadri seda tüüpi, kes kardaks oma mõtteid välja öelda, sest need võivad kelleski tekitada pahameelt.

Ent kui midagi on väga hästi, jagab Kadri valjult ka kiitust. Näiteks on ta tänulik selle eest, et Maximilianil on Tallinnas lasteaiakoht. “Eestis maksad selle eest, et su laps käib munitsipaallasteaias, umbes 80 eurot kuus. Selle eest hoolitsevad tema eest päev otsa pedagoogid, kes teevad juba 1,5aastastele näiteks muusikavõimlemist. Lastel on oma armas kokatädi, kes kokkab kolm korda päevas värsket toitu – ja vanemate jaoks pannakse menüü juba mitu nädalat varem netti üles. On suur õueala, kus mängida…

Londonis vaatasin ka lasteaedu meie kodu lähedal. Need on nagu hurtsikud: kõik lapsed ühes toas koos, sest ruumipuudus annab väga tunda. Oma õue lasteaial ei ole, lastele topitakse oranžid vestid selga ja nad kärutatakse parki mänguväljakule, kus korraga on mudilased mitmest lasteaiast. Ja see teenus maksab 800–1000 naela kuus!” Kadri ei saa aru, kuidas valijad säärast asja aktsepteerivad. “Nii palju, kui ma olen oma tuttavatelt kuulnud, on kõik selle olukorra üle väga õnnetud, sest peaaegu kogu palk kulub lasteaia peale.”

Kadri film „Ema” sai Austria festivalil peapreemia – palju õnne!

Kadri noogutab tagasihoidlikult, aga silmad reedavad – rõõm, rõõm, rõõm! “Aitäh, eks see läheb CVsse kirja, aga raha ju mulle sisse ei too. Ei, muidugi, lahe on ikka.” Uudisekünnise ületas Eestis ka see, et “Ema” rahvusvaheline esilinastus oli kuulsal Tribeca festivalil New Yorgis.

Kui eestlastel läheb maailmas hästi, on kodumaal kõigil näpud püsti ja sinimustvalged lipud käes. CVsse sai Kadri juba pärast oma esimest filmi kirjutada, et on osalenud Cannes’i festivalil – “Magnuse” (2007) tähelendu nägi Prantsusmaal ka toonane Eesti kultuuriminister Laine Jänes. “Iseenesest on see hästi armas,” rõhutab Kadri. “Kui ühel Eesti filmil läheb maailmas hästi, teeb see head kõigile Eesti filmidele ja nende autoritele.”

Aga.

Kui Hollywoodi režissöörid ajavad rasket raha kokku, siis Kadri näeb, vastupidi, kurja vaeva, et oma ideid teostada. “Mu kaks uut stsenaariumi vaevlevad, sest selleks, et Eesti riiklikust fondist raha saada, peaksin filme tegema puhtalt eesti keeles ja Eesti näitlejatega. Ma pole Eesti asja ajamise vastu, aga, sõltub ikka konkreetsest ideest. Kui stsenaarium näeb ette mägesid ja fjorde, siis kuidas seda Eestis filmida? Otepääl? Hiiumaa laidudel?

“See konkreetne stsenaarium, Skandinaavia film noir, põhineb Kjell Westö, Soome-Rootsi kirjaniku raamatul. Niipea, kui ma seda lugesin, tekkis mul visioon, kuidas selle põhjal film teha! Aga kui sul on teistsugused ideed, saad kogu aeg karistada.”

Teise filmi jaoks otsib ta rahastust hoopis Inglismaalt. “Nagu James Bond, aga peategelane on naine,” annab Kadri vihje stsenaariumi kohta.

Rahajaht, et oma ideid teostada, ühendab muidugi filmitegijaid kogu maailmas. Pärast seda, kui “Magnus” käis Cannes’il, sõitis Kadri kaks aastat mööda maailma, sest kogu aeg tuli kutseid filmifestivalidele. Eks seal sai ka kõvasti kolleegidega tutvutud. Samal ajal tiksus Eestis kohtuasi, kus Kadri süüdistati eraelu puutumatuse rikkumises. Et “Magnuse” stsenaarium kellegi õigusi rikkus, ei arva Kadri siiamaani, ent kuna filmile pandi paarikümneks aastaks näitamiskeeld, jäi temal ja filmi produtsendil saamata väljateenitud raha. Praegu võtab ta seda kui elu õppetundi: saadud, õpitud, liigume edasi!

Muide, Eestis ringi vaadates torkab Kadrile silma väline edukultus. Noored mehed elavad ema-isa juures, sest endal pole raha ollagi – aga mersu on tagumiku all ja naabritele imetlemiseks väljas. Kristallidega geelküüned, second-hand-firmariided, netis pildid soojamaareisidest – mis sest, et laenuga ostetud…

“Ma ei viitsi kulutada oma vaba aega sellele, et käin poodides riideid vahtimas ja proovimas,” lausub Kadri. “Kaubanduskeskuste vali muusika väsitab mind, olen väga helitundlik. Näiteks kingi on mul sõna otseses mõttes kolm paari: ühed überpidulikud ja kaks paari tänavakingi, ühed heledad ja teised tumedad. Need on mugavad, kvaliteetsed ja käin nendega seni, kui need vastu peavad.”

Figuur on Kadril kadestamisväärne, keskkooliaegne “väike must kleit” mahub ikka selga.

Nii et riidekapi sisugi pole ta elu jooksul pidanud teab mis palju tuulutama.

Kui elus vahekokkuvõte teha, on Kadri kõige rohkem kulutanud elamuste peale. Rändamisest Alaskas, Patagoonias ja Siinai kõrbes plaanib ta enda esimest fotoraamatut, mis tugineb ta oma elule. Muu hulgas saab Kadri nüüd endast välja kirjutada mõtte, et kaugsuhted on põrgulikult keerukad. Alaskale jäi üks tema suur armastuslugu: Mees tahtis jääda sinna, jäisele maale, kuid Naine polnud nõus maailma lõppu kolima. The End.

Kes usub saatusesse, ütleks Kadrile rahulikult, et küllap see pidi nii minema, sest muidu poleks ju Londonis tulnud seda 12tunnist lõunasööki. Üks lõpp oli kahe elu eeldus.

Ühised seiklused

Martin D. Brown, Kadri abikaasa:

Ma ei mäleta hetke, kui mõistsin, et olen Kadrisse armunud, kuid tean täpselt, millal ütlesin Kadrile esimest korda “ma armastan sind”. Olime Londonis Dukesi baaris, jõin oma teist martiinit ja siis see juhtus. Sel hetkel olime tuttavad olnud vaid paar lühikest nädalat, kuid kordan neid kolme sõna sest ajast peale.

Eesti ajaloost ja rahvast olin lugenud kaugeltki enne seda, kui lõpuks Eestisse jõudsin. Enne 2006. aastat oli Eestile lähim punkt, kus olin jala maha saanud, Leningrad. Kuid siis tegin uurimistööd Helsingis ja “hüppasin” paariks päevaks ka üle lahe.

Muidugi – et üht riiki tundma õppida, pead seal aega veetma, reisima ja suhtlema. Koos Kadriga olengi seda teinud. Eesti rannad, ja mereäär üleüldse, on väga toredad, aga pean veel harjuma sääskede ja siinsete talvedega. Olen kohtunud Eesti akadeemikute, näitlejate, ärimeeste, ajakirjanike, luuletajate ja poliitikutega. Kõik on olnud väga sõbralikud, abivalmis ja räägivad suurepäraselt inglise keelt. Paraku on mu eesti keel väga piiratud, kuigi praegu räägin seda veel Maximilianist paremini.

Et mul on eestlannast naine ja kaks eestlasest poega, tunnen sügavat kohustust Eestit Suurbritannias promoda. Eesti suursaatkonnal Londonis on suurepärane meeskond ja olen teinud nendega koostööd.

Kingiksin rahu ja meelekindlust!

Näitleja Tiina Mälberg, filmi “Ema” peaosatäitja:

Ju jäi Kadri mulle esmakordselt silma meedias. Ta on juba väga noorena valehäbita avalikult kaasa rääkinud mitmesugustel inimlikel ja ühiskondlikel teemadel, olles kindlasti teadlik reaktsioonidest, mida vastuolu väljaütlemiste sisu ja nende ütleja, klantsajakirjakaunitari kuju vahel kuulajates võib tekitada. Samas on see vastuolu alati taganud talle ka tähelepanu. Kõigi tema romaanide ilmumist on saatnud kõmu. Samuti pole kärata möödunud tema filmitegemised.

“Ema” võtetel, kui olime nädalapäevad võttepaigas Kiviõlis rassinud, tekkis esimene kahest kolmenädalasse võtteperioodi jäänud puhkepäevast ja veetsin selle Kadriga koos. Kõigepealt matkasime läbi vanale tuhamäele rajatud terviseraja ja siis põrutasime põhjarannikut avastama. Veetsin selle võrratu, minust täpselt kümme aastat noorema naisega mõnusad tunnid Toila spaas, uitasime ürgses Oru pargis, imetlesime Ontika pankrannikut ja avastasime kauni Saka mõisa juurest sürreaalsena mõjuva kunagise piirivalvetorni. Sai selle päeva jooksul teineteisele oma elu ümber jutustatud, maailmanägemist kirjeldatud, tutvustatud lemmikuid kunstist, kirjandusest, muusikast. Palju oli kokkupuutekohti, äratundmisi, aga leidsime ka uut, inspireerivat.

Tahaksin Kadrile kinkida palju rahu ja meelekindlust nüüd, kui ta jätkab toimetamist juba kahe lapse emana. Kadril on palju jõudu ja veel palju öelda. See, mida ta ütleb, on terav ja tähtis. Soovin talle kuhjaga armastust, mis teda aina edasi liikuma innustaks, aga ka rasketel aegadel lohutust pakuks.