Eesti Naise kullafond

Sünnipäevalaps Tiina Laanem: "Olen armastuse nimel läinud vastuollu oma tõekspidamiste ja mõistuse häälega."

Eesti Naine 10.09.2017, 13:33

Eesti Naise püsirubriigis „Armastuse ankeet“ vastas kirjanik Tiina Laanem küsimustele 2017. aasta jaanuarinumbris.

 Millal sa esimest korda tõsiselt armusid?

16aastaselt õpilasmalevas. Sõitsime kinnises furgoonautos heinateolt ööbimiskoha poole, kui too noormees mind esimest korda suudles. Hiljem võisime tundide kaupa muudkui suudelda, muud midagi. Toona sellest täitsa piisas. Vähemasti minule, sest ma kartsin koolitüdrukuna paaniliselt rasedaks jäämist. Aga heina lõhn tekitab minus siiani erilist tunnet.

Miks on armastus elus oluline?

Elus tuleb paratamatult nii paljusid erinevaid rolle võtta, kohanduda ja kompromisse teha, et selle keskel võiks olla üks tõeline pelgupaik. Paik, kus sind armastatakse nii, nagu sa oled, koos kõigi sinu vooruste ja puudustega. See teadmine on väga vabastava mõjuga.

Mida sa oled armastuse nimel teinud?

Läinud vastuollu oma tõekspidamiste ja mõistuse häälega, mis lõppes sellega, et olin ühel hetkel sisemiselt täitsa katki.

Milleks sa armastuse pärast valmis ei oleks?

Ma ei oleks valmis elama mehega, kes ei hooli minu lastest. Olin kunagi nooruses umbes poolteist aastat üksikema ja sel ajal sigines erinevaid kavalere. Mõne puhul tunnetasid kohe, et meeldid ainult sina, aga mitte su laps. Nendega said suhted kiiresti otsa. Ma ei kujuta ette, et saadaks oma lapse kuskile vanavanemate juurde elama, et saaks ise koos armastatud mehega elada. Minu jaoks oleks selline armastus poolik.

Kuidas armastust hoida?

Tuleb võimalikult palju koos olla ja üheskoos asju ette võtta. Kas või pühapäevahommikuti üksteisele mõnd raamatut ette lugeda, hiljem on ju mõnus loetu üle arutleda. Või minna ühiselt kinno ja teatrisse, et saadud elamust jagada. Kui tekib väga palju eraldi käimisi ja tegemisi, siis varitseb oht, et lõpuks kaob ka ühisosa.

Kas armastus on sõna või tegu?

Mina usaldan rohkem tegusid. Seda, kui mees teeb sulle igal hommikul võileivad valmis või sõidab sinu pärast teise Eesti otsa või helistab esimese asjana just sulle, et jagada tema jaoks olulist infot. Ma vist isegi umbusaldan sõnaosavaid mehi, sest olen täheldanud, et neil jagub meelitusi paljudele naistele. Aga mina tahaks olla ikka see üks ja eriline.

Kuidas oled parandanud oma murtud südant?

Alustuseks tuleb kogu kurbus, petttumus ja meeleheide läbi elada. Minuga on nii, et kõik rasked tunded saavad kehalise väljenduse, mis tähendab unetust, metsikult kloppivat südant, pidevat iiveldustunnet ja täielikku isutust. Kaal kukub lausa kolinal. Aga ma olen täheldanud, et liiga kauaks ei tohi koju tiksuma jääda. Tuleb end kas või jõuga püsti ajada ja millegagi tegelema hakata, see toob elule tagasi. Mäletan vist elu lõpuni seda hommikut, kui mu esimese lapse isa oli eelmisel õhtul meie juurest välja kolinud, mina ise öö läbi hinge vaakunud, aga järgmiseks päevaks oli kokku lepitud pikk intervjuu toonase pangajuhi Indrek Neiveltiga. Ma ei tea, mis ime läbi ma suutsin end tema kabinetti ajada. Aga seal ma istusin ja rääkisin Eesti majandusest, kuigi see oli viimane asi, mis mind tol hetkel huvitas.

Milllise meeldejääva komplimendi oled oma armastatult saanud?

Et kõik head asjad, mis minu abikaasa elus leiduvad, on tulnud tänu minule.

Armastuse suurim õppetund sinu jaoks.

Kui mees armastaks mind peamiselt vaid kui naist, suutmata toetada mu tööalast tegevust, siis lõpeks selline kooselu mu jaoks ilmselt depressiooniga. Kunagi tunnistas üks mees oma tundeid mu vastu, ma tean, et need olid siirad, aga samas ei suutnud ta rõõmustada selle edu üle, mis kaasnes mu esimese romaani ilmumisega. Kuuldes raamatu kohta mingit kriitikat, kandis ta selle kohe mulle ette. Olen oma loomingu suhtes niigi üsna kahtlev ja kui mu kõrval oleks inimene, kes neid kahtlusi mõnuga süvendaks, siis ei suudaks ma lõpuks ridagi kirja panna. Õnneks mu abikaasa toetab mind tõesti jäägitult ja mõnikord on isegi natuke piinlik, kui ta mind kuskil kõva häälega kiidab.

Mõni romantiline hetk, mida raatsid jagada…

Mulle jäi eriliselt meelde meie kihlumine, mis ei toimunud sugugi traditsiooniliselt kuskil peenes restoranis, vaid hoopis Türgi mägedes, mil lamasin parasjagu kinnisilmi ühel kiviplatool. Kilomeetrite raadiuses polnud ainsatki hingelist, täielik vaikus ja eraldatus, ning siis äkitselt küsiti minu käest see küsimus ja ulatati karbike, kus oli kiviga sõrmus. Muide, ka see sõrmus oli väga eriline, sest seda olid kandnud nii mu abikaasa vanaema kui ka ema, see oli tsaariajal Peterburist kullassepalt tellitud. Hiljem tähistasime kihlumist mäejalamil asuvas hipikülas väikese veini ja einega.