Toimetuse elamus

Rohkem palavikku kui tulpe

Krista Kiin 14.09.2017, 07:33

Hetkel kinodes linastuv „Tulbipalavik“ balansseerib igihalja keelatud armastuse keerdkäikudes. 17.sajandi Hollandi tulbisibulaturile sekundeerivad pimedad kanaliäärsed ja meeleheitlikud lootused.

Igavlevast abielunaisest – kas saab olla veel äraleierdatumat inimtüüpi? – kes seni oma „abielukohustust“ vaevu taluda suudab, saab Selle Õigega kohtudes nurruv tiiger. See ettevaatamatu klišee toidab taas kord naiivikute ja noorte tüdrukute pettekujutelma, et pruugib vaid Tõeline Mees leida, ja kõik muu laabub otsekui nõiaväel. Aga oh häda, ei laabugi – vaevu alanud kirelõõm hajub esimeste raskuste tekkides, ja nõnda tärkavad ka Sophias süümepiinade alged (viimaks ometi, olles pannud filmivaataja seni kukalt kratsima, kuidas seni nii jumalakartlik naine oma usu, issanda ja võltsvagaduse nii kergesti üle parda heidab, kui majja ilmub ulja silmavaate ja laubale langega juuksetukaga kunstnikuhakatis, "Titanicu" noore Leonardo di Caprio täpne kloon?!), nähes abikaasa lohutut leina, pärast seda kui armastajatel ja nende käsilastel on õnnestunud edukalt lõpule viia näitemäng üheksa kuud kestnud rasedusest ja naise õnnetust surmast sünnitusel. Kelle pettus on õigustatud? Kas omal ajal kloostrist võtnud (loe: ostnud) naise kodustanud rikas kaupmees on oma naise üleaisalöömises ise süüdi? Segane lugu, ja ümberringi möllav tulbikaubitsemishüsteeria asja just lihtsamaks ei tee. Olgugi, et film põhineb Deborah Moggach'i menukal romaani, pole omaaegse mõjuka ja tänini puudutava „Armunud Shakespeare“'i produtsent Tom Stoppard siin paraku enam parimas vormis.

(Tulbipalavik)