Eesti Naise kullafond

Aleksandr Ivaškevitš: „Naised pühivad tihti meestelt mehelikkuse ja pärast otsid seda kaua taga; annaks jumal, et leiad.“

Helina Piip 12.10.2017, 10:12

Artikkel ilmus Eesti Naises 2016. aasta detsembris.

Vene Teatri näitleja Aleksandr Ivaškevitš on mitmekülgne mees, nagu andekad ikka. Tal on oma tantsukool, ta mängib mitut pilli, annab kontserte, teeb kaskadööritrikke, hobiks on ka fotograafia.

“Mulle tundus, et kogu Eesti lõhnab kohvi järele!” meenutab Aleksandr esimesi muljeid Eestist aastal 1984, kui ta oli Kaliningradi teatriga Eestis külalisetendusi andmas. “Oli talv. Istusime nüüdse okupatsioonimuuseumi vastas kioski moodi kohvikus Võiroos ja jõime kohvi. Milline kohv! Ja vanalinnas Karoliina kohvik! Seisime seal ja jõime hõõgveini. Olin siis 24aastane. Jalutasin ja mõtlesin: küll siin on hea! Kuidas ma tahan siin olla... Minu jaoks oli see muinasjutt.” Ja kui Ivaškevitšit kutsutigi mõni aeg hiljem Vene Teatrisse tööle, siis muidugi ta tuli.

*

“Hakkasin lapsepõlves väga hilja rääkima. Vaikisin peaaegu kolmeaastaseks saamiseni,” räägib mees, kes nüüd ju ameti tõttu endale tummust lubada ei saa. “Ka aeg ja keskkond ei luba vaikida – pead end kaitsma, muidu tehakse sinu eest ja mitte nii, nagu sina tahad. Tuleb rääkida ja sõnastada.” Ent tookord, lapsena, viis ema ta koguni arsti juurde, et uurida, “mis mu keelega on, äkki tuleb lõigata...”

Ka Harkivi teatrikooli läks Saša osalt samal põhjusel: “Olin nii häbelik, et kui oli vaja midagi öelda, siis ei teadnud, kuidas seda teha. Tahtsin, et mind teatris õpetataks...” Tegelikult oli ta unistanud teleka ees istudes näitlejaametist juba nelja-aastasest peale. Kuid ei uskunud endasse ja tema esimene töökoht oli lennukitehases. Ta on kindel, et “kõrgem jõud, jumalake” aitas – sest sattus pioneerilaagris korvpalli mängides kokku näitlejatest kasvatajatega, kes ta teatrikooli suunasid.
*

Kui ema veel elas, käis Aleksandr tihti Ukrainas, kus möödus 15 aastat tema elust – 7.–22. eluaastani. “Iga kord, kui koju jõudsin, läksin kohe jala mööda seda teed, mis viib teatriinstituudini. Kõik on muutunud – inimesed, majad, poed. Seal on praegu halb, aga aega ei saa pöörata ega muuta, meie tarkuseks on aega mõista. Meie hoovis olid põõsad, kuhu me lastena eksisime, need tundusid nii suured. Aga praegu ulatun sest hekist üle.” Nüüd on Ukrainasse jäänud vanem õde Valeria, kes käib venna kutsel Eestis külas.

Harkivis jõudis Aleksandr mängida ka sealses teatris ja ukraina keelest saab aru siiani, “võttis kaua aega, et ukraina aktsendist vabaneda”. Aga eesti keel? “Nüüdseks saan juba aru, võin poes rääkida.”

*

Thbilisis aga, kus Aleksandr sündis ja elas 7 aastat, pole ta käinud 49 aastat. “Viimastel aastatel olen väga igatsenud! Mul ei ole Gruusias ühtegi sugulast, nii et igatsen... lapsepõlve. Minu mälupildid on seotud katkiste põlvedega, kuidas kelgutasime vineeriga alla rohelistest mäenõlvadest ja sõime mooruspuumarju, ronisime puudel. Minu ellu ilmuvad praegu inimesed, kes pärit Gruusiast – produtsendid, veinitöösturid –, vestleme ja tunnen, kuidas tahan sinna sõita. Ja sõidangi! Sest nii ei tohi elada – igatsed ega sõida. Kuigi tõesti on asju vahele tulnud – filmivõtted, proovid, etendused. Ja kui helistatakse, kutsutakse võtetele, jätadki kõik muu sinnapaika. Nii et näitleja naisel on raske – mingit süsteemi ei ole. Kogu aeg ootad midagi – rolli, castinguid. See võib rikkuda isikliku elugi.”
*

“Kõigil näitlejatel on ambitsioonid. Aga sa oled väga seotud lavastajate, direktoriga, uute suundadega teatris, mis on tihti ajutised, kuid määravad su saatust... Mõni lavastaja sind ei näegi, või saad rolli, mis ei arenda. Teatrisse tulevad uued põlvkonnad, kel on ideed, mis sina oled ammu üle elanud. Ei ole ju huvitav kogu aeg esimesse klassi minna...”

Ta on “mänginud ilmselt sadu rolle. Kuid tõelisi, neid, mis on andnud võimaluse oma ameti maitset tunda, on olnud vaid viis! Palju on ballasti. Mind puudutavad sellised rollid, mis teevad mu teiseks inimeseks. Ja muudavad ka vaatajates midagi.” Üks selline oli Leonard Gershe “Liblikad on vabad”, mida mängiti 15 aastat ja kus Ivaškevitšil oli pimeda noormehe Don Bakeri roll. “Siis juhtus, et inimesed pärast etendust ütlesid, et ei saanud tõusta, sest pisarad jooksid üle põskede. Üks tuttav tänas: “Aitäh teile, onu Saša! Me leppisime emaga ära.” Ka näitemängus oli konflikt ema ja poja vahel ning äkki ta mõistis. See ongi tõeline eesmärk, et inimesed mõtleksid oma elule.”

*

Alles läinud aastal, kui Aleksandr naisega kirikus istus ja nad kuulasid koori laulmas, kõnetas kõrvalistuja teda: “Mõškin?” Ivaškevitš muheleb – mäletatakse! Mängis ta ju Dostojevski “Idioodis” vürst Mõškinit nii palju aastaid tagasi – 2000ndal. “Praegu tahavad kõik üksteist üllatada, aga inimeses midagi avada, ta millenigi viia on hoopis teine asi.”

Vürst Mõškini (Ivaškevitš sai toona ka aasta parima meesnäitleja preemia) rolli tehes oli tal silme ees isa Vladimir, kellega ta tutvus õigeusu kiriku kooris lauldes. “Lihtsalt imeline inimene! Teda tuldi spetsiaalselt kuulama ja ta rääkis tavalistest asjadest nii, et võis nutma hakata...”

*

Omaenese isast tundis Aleksandr kõige suuremat puudust “alles siis, kui isa suri. Mu vanemad lahutasid, kui olin seitsmeaastane, kasvasin koos ema, õe ja vanaemaga. Ema oli väga hea inimene, nagu sõbranna. Olin ainuke meesterahvas peres ja õppisin naistest kõike – nägin, kuidas nad elavad, nutavad. Ja see ei ole hea. Sest mehelikkus tõrjutakse kõrvale. Kui sa naisi nii hästi mõistad, siis püüad alati kõike selgitada. Aga mees peab vahel ütlema: stopp, see on teie, naiselik suhtumine, lähme minu järgi! Naised pühivad tihti meestelt mehelikkuse ja pärast otsid seda kaua taga; annaks jumal, et leiad. Kõigile meeldib, kui neid mõistetakse, kuid see peab olema vastastikune. Kui inimene püüab olla ilma konfliktideta, siis murdub ta selgroog. Mees muutub pehmekeseks. Sellistel hetkedel tundsin isast puudust...”

*

Ivaškevitš meenutab tegelast Aleksandr Grini “Punastest purjedest”, kes ütles: kui imesid tahad, siis tee neid ise. “Muidu ootad ja loodad kellegi teise peale. Aga seda pole vaja. Kui tekkis soov, siis tee!”

Näitleja mäletab, kuidas ta tantsima hakkas: “Paljud ütlesid, mis tantsija sa oled, mida sa trambid... Aga ma lihtsalt läksin ja harjutasin, sest nii väga tahtsin. Heitsin õhtuti magama, soovides, et hommik rutem tuleks, kuna mul on vaja tantsida. See oli parim aeg mu elus – kui tead, miks homme vaimustusega tõusta.”

Aleksandr otsib välja oma esimesed stepptantsukingad – Kommunaari omad, mille ninad ja kannad on ta ise klõbisevaks muutnud – “liimisin, teritasin, lihvisin”.

“Alguses harjutasin väga palju. Kui keegi teatris hüüdis, kus Ivaškevitš on, siis teati – jalgadega klõbistab.” Kuni tants ta verre imbus. Kord, kui mees läks tudengitele tundi andma, ütlesid nood, et nägid trammipeatuses ta õpilasi steppimas. Aleksandr naerab: “Ise küsin lastelt – kas te naabrid kurdavad ja uurivad, mida te teete? Kui nad huvi ei tunne, siis järelikult te tantsimist ei armasta...” Tema tantsukool Duff Tap Studio, mille Ivaškevitš lõi pärast tantsuõpinguid Ameerikas, on tegutsenud juba 23 aastat.

*

“Alguses meeldis mulle, et stepptants näis nagu trikk,” tunnistab ta. “Alles hiljem avanes ka muusika. Näen selle värvi ja ideed ning selle järgi tantsingi.” Kord kulus ühe tantsunumbri väljamõtlemiseks suisa mitu aastat: “Kogu selle aja jooksul suutsin luua koreograafia ainult 45 sekundile! Aga siis tuli kontsert, kus oli seda numbrit vaja, ja tegin nädalaga veel 2 minutit juurde. Siis lubasin endale, et mõtlen igaks prooviks välja vähemalt 15 sekundit. Nagu Alexandr Dumas kirjutas iga päev 20 lehekülge – tahad, ei taha, purjus, kaine, haige – pead.”

Pärast üht esinemist Ameerikas Broadwayl, kui tema õpilaste tantsu järel tõusis saal püsti ja viis minutit aplodeeris, otsustaski Aleksandr, et “aitab, enam ei tee ma välja skeptilistest märkustest ja ükskõiksusest. Sest sel festivalil, stepi kodumaal olid koos spetsialistid üle kogu maa ja nemad tunnustasid meid ovatsioonidega.”

Natuke on mehel kahju, et ta tütrele Olgale stepptants ei sobinud, “ta ütles, et see on tema jaoks liiga vali. Natuke ta siiski tantsis, mul on sellest videogi, kuidas teda õpetan.” Olga elab Tartus, on õppinud Rootsis raamatukogundust ning töötab kirjandusmuuseumis. “Tal on suurepärane eesti ja inglise keel,” kiidab isa.

*

Heas vormis näitlejana naudib Ivaškevitš ka filmivõtetel kaskadööritrikkide tegemist. “Mulle see töö väga meeldib!” Kord tuli joosta auto taga, hoida kinni masinast, mis vedas teda maad mööda, siis sõpra kaitsta, tulistada. Pärast võtet tuli teine kaskadöör teda tänama, ise vaat et nutma hakates: “Saša, aitäh sulle! Kui me autost välja kukkusime, siis tundsin, kui väga sa mind päästa tahad!”

Hobustega aga puutus Aleksandr kokku 23aastaselt sõjaväes, hiljem käis ratsutamas Tallinnas hipodroomil ning “Ivan Julma” filmi tarvis harjutas Veskimetsa ratsakeskuses. Aleksandrile mujal maailmas, eriti Venemaal kuulsust toonud ajaloolises filmis “Jaroslav” oli ainult üks hullumeelne trikk, mille tegi tema asemel teine kaskadöör. “Oli vaja hobusega kukkuda ja üle pea lennata ning teisel korral kaskadöör murdiski seal jala...” meenutab näitleja võtteperioodi, kus sai kokku nii paljude meeste energia.

*

Fotograafiani jõudis mees ent siis, kui tahtis kodulehte teha ja küsis teatrist fotosid – neid aga polnudki temast! “Läksin siis muuseumi, aga sealgi oli mu 20 teatriaasta kohta ainult neli fotot! Minu kõige kuldsem periood, kui muudkui mängisin-mängisin...”

Nii võttis ta ise fotokaamera ja hakkas lavastusi pildistama. “Elu läheb mööda, aga jälge ei jää. Nüüd on juba teatris ka fotograafid.”

Enim on Aleksandril portreesid. “Peterburis fotonäitust tehes mõtlesin, et ega seal ju siinseid kultuuritegelasi tunta. Aga inimesed vaatasid pilte pikalt ja ütlesid, et näevad neil isiksusi, neid huvitab, mis elu nad elavad... Pildistades soovisin saada fotole killukese nende hingest, et näidata ilu.” Kuigi väike fotostuudio on Aleksandril lausa teatrigarderoobis, jääb viimasel ajal pildistamiseks vähe aega.

*

Advokaat Romani rolli Vladimir Zaykini lavastuses “Viimane korrus” võttis Ivaškevitš vastu seetõttu, et “minu jaoks on see huvitav teema, miks inimesed valetavad ja segavad ise endal elamist”. Näidendis on kaks sümpaatset inimest, kes aga pidevalt tülitsevad, lahkuvad, naasevad. Nende minevik segab ühist tulevikku. “Panime rõhu sellele, et naine on eestlanna (Viktoria rollis saab näha veetlevat Elina Purdet – H. P.), sest eestlane ja venelane reageerivad samadele asjadele erinevalt.” Ja muide, lavastuses on ka mõned tantsunumbrid.

*
Aleksandrilgi on eestlannast naine. Tema ja Terje Krossi viis kokku tants. Algul tuli steppima naise tütar, hiljem Terje ise. Mees tunnistab, et on siiani armunud: “Ta on väga hämmastav, eriline, tark, temasuguseid on vähe.”

Aleksandr loetleb oma unistusi: “Et saaksime Terjega koos rohkem reisida. Et see rumalus, mis praegu maailmas valitseb, hakkaks vähenema. Tahaks, et inimesed elaksid, mitte ei otsiks võimalusi üksteist solvata. Unistan, et teatrisse ilmuksid huvitavad, adekvaatsed liidrid, loominguliselt rikkad. Unistan oma soolokontserdist, sellest, et oleks rohkem aega pildistada.
Kuid kõige tähtsam on, et meil oleks naisega kõik hästi. Sest muu on mööduv. Inimesed tulevad siia maailma, et midagi leida. Kui nad ei suuda leida oma teist poolt, otsivad nad asendajaid – tööd näiteks. Kui oled aga oma teise poole leidnud, tuleb teda hoida ja tema eest hoolitseda.”