Eesti Naise kullafond

Sünnipäevalaps Kärt Johanson: „Seda, mis inimese sees toimub, koolis ei õpetatud. Kas see on kellelegi kasulik, kui inimene ei tea iseendast väga palju?”

Helina Piip 08.11.2017, 09:51

Artikkel ilmus Eesti Naises 2014. aasta juulikuus.

Kõik on võimalik!” usub laulja ja näitleja Kärt Johanson. See võibki vabalt olla just tema, kel on ühes silmas päike ja teises kuu, nagu laulab ta tütar Liidia oma isa Tõnis Mäe ehk papa loodud laulus.

Kärt ilmub intervjuule päevalillekollases mantlis. Nagu oleks ta hetkeks välja astunud laulust “Kollane” (kollane mantel ja kollane liblikas / kollane kirikutornis kukk / veidi veel olen, siis tõusen ja lähen).

Tartu Ülikooli kohviku seinal kalendris naeratab laia naeratust turris juustega habemik Jaak Johanson, Kärdu vend, kes on siin hiljuti esinemas käinud. Ja seda, et kohe hakkab “papa laulma”, tunnevad aeg-ajalt kohvikust läbi lippavad Kärdu tütred Liidia ja Mirt ära esimestest taktidest, kui ruumi tulvab mõni noist väekaist Tõnis Mäe lauludest.

“Jaa, see on asi, mis mind on kunagi häirinud – et jäängi vaid oma vendade väikeseks õeks...” tunnistab Kärt, kellele on vaat et üks põhiküsimusi see, “kes ma ise olen. See huvitab mind väga. Miks mu elu on sattunud nii, et olen sündinud kolme venna kõrvale? Või läinud naiseks Tõnis Mäele? (Ja ajakirjanik võib kuulsate lähedaste rida jätkata – Kärdu vanaisa on kirjanik Paul Rummo ning Paul-Eerik Rummo ta onu ja teatriteadlane Lea Tormis ta tädi – H. P.) Ju see siis on midagi, mille pean läbi tegema, millest midagi õppima. Ja kui võtad elu, nagu ta on, mitte ei võitle talle vastu, hakkavad asjad paika jooksma.”

Kõrvaltvaataja jaoks pole imelise häälega Kärt küll kellegi kõrval seisja, vaid ikka osaline saladuses. Kärt noogutab. “Kui kasvad väikesest peale muusika ja laulmise sees – isa laulis meeskooris ja ema naiskooris ja nende tutvuskondki koosnes kooriinimestest – siis ei saa ju arugi, et see on midagi erilist. Nüüd mõistan, et see polegi nii tavaline, et ühe pere õde ja vennad omavahel nii hästi läbi saavad ja koos laulavad. Olen selle eest väga tänulik!”

Vanima venna Jaaguga on Kärdil 12 aastat vanusevahet, Antsuga 9, Mardiga 8. Oli aeg, kui vennad olid A ja O ning “kõik, mis nad rääkisid või tegid, oli minu jaoks kuld. Ise vanemaks saades mõistad, et nemadki on vaid inimesed... Ent ükskõik kuidas keegi meist oma elu elab, kui me laval kokku saame, siis on meil igaühel oma oluline roll. Polegi oluline, kui mitu laulu keegi laulab. See toimib, kui oleme neljakesi koos. Nii head sõnadeta üksteise tunnetamist pole ma laval kellegi teisega tundnud.”

Kärdu ema Mall Johanson on tunnistanud, et ehk on peres seepärast nii palju poisse, et oodati tütart. Ka Kärt tunneb, et on olnud väga oodatud. Sedasama hoituse tunnet, mida Kärt oma lapsepõlvest mäletab, tahab ta endagi lastele pakkuda. “Kodu on mulle alati olnud olulisem kui tänapäeva mõistes töö ja karjäär,” ütleb ta. Tõnis Mäe mälestusteraamatu “Müümata naer” mustvalgetel fotodel vilksatab Kärt – tordiga, millel seitse küünalt puhuda; või kirjutuslaua kohale kummardunult, aitamas lugeda raamatu korrektuuri; või koos Tõnise ja tütardega, puusal heleda tutimütsiga väike Mirt.

“Kui lapsed sündisid, kadus mul igasugune vajadus kunstiga tegeleda. Pühendusin täielikult neile. Ja lastega on ju nii hea koos olla! Nad on hea huumorimeelega, suurepärased seltsilised. Muidugi olen ka öelnud: ärge segage, pean midagi muud tegema. Aga kui järele mõtled, mida sul siis nii väga teha on, siis tegelikult polegi see nii oluline. Kui lased asjadel rahulikult minna, tehes seda, mis parasjagu ette tuleb, voolab elu mõnusalt. Lapsed muutuvad rahulikuks ja ise oled rahulik.”

Unistad sõba silmale saamata / veri küüne alt väljas, laulab Kärt oma onu Paul-Eeriku sõnadele tehtud laulus “Unistadt”. Kärt ise on kunagi unistanud näitlejaks saamisest  n i i  väga. Tema vanem vend Jaak on lavakooli lõpetanud, ja ka Mart käis katsetel. Kuid Kärt ei mäletagi enam, kas see käis Mardi või tema enda kohta, kui öeldi: “Ühte sellist Johansoni oleme siin juba näinud” – kui laulda palutul läksid silmad iseenesest kinni...
Sisseastumiskatsetel jõudis Kärt siiski päris lõppu, “kolmest tüdrukust, kes enne nimekirja väljakuulutamist viimaseid etüüde tegid, said teised kaks sisse, mina jäin välja...” Ka ta parim sõbranna ja pinginaaber Tallinna 7. keskkoolist, Elina Reinold sai sisse. “Ma nii väga tahtsin! See oli minu jaoks kõik!” ohkab Kärt ning lisab, et juhtunu andis tugeva hoobi ta enesekindlusele ja -usule.

Ometi sai Kärdust näitleja – ta astus Humanitaarinstituuti, kus olid ta õpetajateks Lembit Peterson, Juhan Viiding, Tõnis Rätsep. Ning Kärt oli ka üks Theatrumi asutajatest.
“Oma vaiksel moel oskas Lembit Peterson õpetada mingeid asju nii täpselt, et need on siiani meeles. Tema õpetuses on põhiline: mille nimel? Mis on sinu pealisülesanne? Nii teatris kui ka su enda puhul elus. Mitte et peaksid oskama kohe vastata, aga sa mõtiskled nende küsimuste üle.” Ja seegi oli Kärdu sõnul tudengitele väga oluline, “kui said õpilasena mängida koos oma õpetajate – meistritega.” Theatrumile lisaks on tal rolle olnud ka Vanemuises, Emajõe Suveteatris, Tartu Lasteteatris.

Oma praeguse eluetapi kohta ütleb Kärt, et ta pole kunagi nii palju õppinud kui nüüd! “Keskkoolis ma seda ei osanud, ma ei seostanud koolis õpitut  ü l d s e  eluga, seepärast ei mäleta ma ka mitte midagi. Mäletan mõnda õpetajat ja seda, mida nad ütlesid, hoopis tunniväliselt.

Seda aga, mis inimese sees toimub, koolis ei õpetatud. Ma ei usu vandenõuteooriaid, aga vahel tahaks küll küsida, kas see on kellelegi kasulik, kui inimene ei tea iseendast väga palju? Et teda oleks kergem juhtida? Sest kui saad iseendast teadlikuks, siis oled ju vaba. Siis ei saa sulle öelda, et elu on selline ja sa pead tegema neid asju... Kui tugev on see muster, millega oleme harjunud! Sünd-lasteaed-kool-ülikool-töö. Siis juba hakkadki vanaks jääma, võib-olla vahepeal abiellud ja saad lapsed. Aga miks peab nii mõtlema? Reeglid, mida me inimeste seas elades vajame, ei peaks olema nii jäigad, nagu meile on õpetatud!”

Kärt on saanud aimu, mida tähendab enese sees korda luua: “Kust algavad tunded, kust mõtlemine, kus on sinus hoopis selline maailm, mida vahel harva oled tunnetanud, kuid seni juhuslikuks pidanud.” Ning suurimaks ohhoo! elamuseks on olnud taipamine, et “sul on võimalik oma tundeid ja mõtteid juhtida. Sa ei pea reageerima olukordadele, nagu oled harjunud. Ja see on tohutu kergendus! Mitte et tunne tuleb peale ja kogu maailm on must. Sul on jõud otsustada ja valida, et sa ei taha seda tunnet.”

Tartus on Kärt leidnud hea kriya hatha jooga õpetaja ning on ise teema kohta palju lugenud. “See on õpetus, mis kooskõlas looduse ja ümbritsevaga – kuidas elada oma elu nii, et oleks võimalikult vähe takistusi ja kannatusi. See on terviklik süsteem, ei ole ainult võimlemine!” räägib Kärt, kel keel vahel suisa tõrgub ütlemast “jooga”, sest “see teema on tehtud nii “huvitavaks” ja popiks... Aga ta hõlmab kogu elu.”

Süvenedes vanasse India kultuuri, on Kärt leidnud palju sarnast Eestiga – “maailmatunnetuses. Vanades kommetes ja rituaalides on midagi väga tuttavat, mis on kunagi Eestiski olnud. Et kõik su ümber on elav ja sellesse tuleb suhtuda austusega.” Lõuna-India templeid mööda ka kohapeal käinud Kärt tunnistab: “Milline rikkus on meil – puhtad allikad ja tühjad metsad! Et meil on sama võimsad kohad, ei osanud ma märgata enne, kui olin Indias ära käinud.”

Kõige raskem aga on tal olnud õppida... distsipliini. “Vanad India targad on öelnud, et inimese õnne hulk elus on võrdeline tema distsipliini hulgaga.” Minu meelest on see õige. Kui teed midagi, siis ka püsi ses tegevuses. Ka oma mõtetes, kogu oma olemusega. Kui palju me raiskame aega!”

Kui küsida Kärdult, milline on maailma mõnusaim tegevus, siis valib ta miljonite võimaluste seast ootamatuima: “Ma tunnen rõõmu ka nõude pesemisest ja muru niitmisest. Kui mul on aega neid rahulikult teha. Loomingulise tegevuse vahele on koristamine ja eriti muruniitmine väga mõnus. Sa näed kohe tulemust – muruplats on ilus kui põrand. Või vaatad rahulolevalt puhaste nõude virna.”

Ta meenutab oma kunagiste õpetajate Juhan Viidingu ja Tõnis Rätsepa tunde, kus viidati tihti eesti keele eripärale ütlustes “töö tahab tegemist”, “põld tahab harimist”. “Mitte mina ei taha, vaid elu toob sulle ette asju, mis on vaja ära teha. Kui sa vastu ei tõrgu, vaid lähed tegudest läbi, võttes neist osa, siis tekib tegemise rõõm. Muidugi on asju, mis valmistavad rohkem rõõmu ja mis vähem.”

Milles ta veel hea on – laulmisele lisaks? “Ma oskan päris hästi süüa teha – suppe meeldib teha, peedisupp on minu firmaroog. Ja kuulata oskan hästi. (Pikk paus.) Ja vaadata.”

Kuidas teda ennast on kuuldud ja vaadatud – mida meeldejäävat on vennad väiksele õele öelnud? “Nad ei ütle eriti midagi...” Kärt vajub mõttesse. “Aga ma olen tundnud neid arvavat, et mina olen tugev ja saan elus hästi hakkama. Et mul on asjad väga paigas. (Paus.) Kuid kas see ka minu sees nii on?”

Oma suurimateks vaenlasteks peab Kärt kõhklusi-kahtlusi-ebakindlust. “Asjades kahtlemine ei ole halb, aga... on ohtlik. Kui jäädki ainult kahtlema, hakkab see sind lõhkuma, võib viia depressioonini. Pead leidma iseenda sees telje või punkti, millele toetuda. Kuid see on ju kõige raskem – usaldada ennast. See muutumatu Mina endas üles leida. Sest tunded tulevad ja lähevad ning mõtted muutuvad.”
Kärt teab küll, mis on üks suurimaid ebakindluse allikaid – “see on seotud sellega, et ma pole õieti õppinud ühtegi pilli. Vennad käisid muusikakoolis, mind ei viitsinud ema ja isa enam sundida. Millest on kahju, sest lapsena haarad kiiremini.” Selle oskuseta on tal tunne, et “järelikult ei oska ma ka ühtegi lugu teha”. Mis oleks ravi ja rohi? “Õppima hakkamine. (Mõtleb.) Ja mitte muretsemine, et oled äkki juba liiga vana,” ütleb muusik, kes on aastate jooksul ju mitmeid laule juba loonud.

Ning tema ja Tõnis Mäe plaadil “Teine ruum” on “kahehäälsed palad me ühislooming,” möönab Kärt. “See on me ühine maailm.”
Mis on nende omavahelises suhtes aastatega muutunud? “Läheb aina huvitavamaks,” vastab Kärt rõõmsalt. “See on tohutu õnn, et me mõlemad laulame! Võib-olla muidu hakkaks vahel igav, et tead inimesest juba kõike. Aga muusikas saad teisel tasandil kokku. Muidugi pead ka argipäevas olema abikaasa ja lastega tähelepanelik – sest kui inimene saab väga omaseks, võid muutuda hoolimatuks. Austus võib ära kaduda, kõik muutub tavaliseks, igapäevaseks. Aga seda ei tohiks juhtuda! Koos lauldes näen teda iga kord uue pilguga. Ja see on tohutu õnnistus! Näha jälle kõige olulisemat. Saad aru, et su kõrval on inimene, keda võid jäägitult usaldada.”