Värske ajakiri

„Olen emalt ka täiskasvanuna isa kohta küsinud, aga saanud vastuseid: “Miks sa seda ikka küsid?” ja “Ah, mis sest nüüd enam... see on ju minevik.”

Terje Metsavas 12.11.2017, 10:08

Igaühes meist elab tervikliku pere ideaalmudel. Ka isata naisteks kasvanuil on südames koht kadunud isale.

Liina (50): “Esimene küsimus isa kohta tekkis mul algklassides. Ema käest ei julgenud küsida... alateadvuses nagu miski keelas. Tean, et minu isa nimi on suvaline mehenimi, millel pole minu tegeliku isaga mingit seost. See on siiamaani suur saladus.

Koolis tajusin klassijuhataja eelarvamuslikku hoiakut – mulle anti märku, et ma olen teistsugune, olen vähem väärtuslik kui teised. Nägin, kui oluline oli, kes on su vanemad ja missugune on nende positsioon, ning kuidas õpetaja kohtles täisväärtusliku pere lapsi. See tegi haiget...

Mingil eluperioodil muutusin ema vastu kriitiliseks. Hakkasin mõttes etteheiteid tegema ja rääkisime ka õdede-vendadega, mis oleks võinud olla teisiti. Olen elus kaks korda end ette valmistanud, et emalt tõde teada saada. Täiskasvanueas olen talt isa kohta üsna tasakaalukalt küsinud, aga saanud väga põiklevaid vastuseid: “Miks sa seda ikka küsid?” ja “Ah, mis sest nüüd enam... see on ju minevik.” Viimasel korral ei jätnud ma aga jonni ja ema lausa nuttis mu käes. Ilmselt olen olukorraga leppinud ja ise ma uut vestlust selle üle kindlasti ei alusta. Kui ema leiab, et ta tahab rääkida, siis ma kuulan. Tunnen, et ta ei mõista oma suure ego juures, miks mul seda teadmist tegelikult vaja on.

Mõnikord fantaseerin elust isaga ja sellestki, mis kõik oleks võinud olla. Tegelikult on ka minu lapsed küsinud, kes on nende vanaisa. Vanem poeg huvitub väga oma sugupuust ja juurtest, tal oleks selle teadmise üle hea meel. Ta on ka ise seda vanaemalt pärinud,, aga pole vastust saanud. Laitsin maha mõtte selle kohta uurida. Las olla, nii nagu on! Vägisi kedagi rääkima panna ei saa.

Tore, et mina siin maailmas olemas olen. Ja mul on lapsed ja lapselapsed! Oma südames suhtun isasse – ükskõik, kes ta siis ka oli – hästi. Mul ei ole talle mingeid etteheiteid. Ma ju tunnen ära, mis on mul emast ja mis on minus võõrast, teistsugust. Ja ausalt öeldes see teistsugune mulle meeldib.”

Loe artiklit täismahus novembri Eesti Naisest:

Artikli täismahus lugemiseks:
Telli digiajakiri €/kuu
Oled juba lugeja? Logi sisse