Eesti vanim ja väärikam naisteajakiri

Armukeserollist saab välja, kui kallima naisele kirjutada

Triin S. Marjapuu 05.01.2018, 08:27

Alguses paistab kõik nii kena: üksildane naine kohtub taas kord mehega, kellega tahaks koos veeta  kogu ülejäänud elu – ja mees just ongi oma senist abielu lahutamas... Või vähemasti jääb naisele selline mulje. Tulevikulootus aitab elada kuu, kaks, aasta... – aga mitte miski ei muutu! Ikka on (väidetavalt mittearmastatud) abikaasa  mehe jaoks armukesest olulisem, vähemasti koos veedetud aja mõttes. Ikka peab armuke leppima sala-armastatu rolliga, ootama, kohanduma, pettuma, igatsema... Tema bioloogiline kell aga tiksub aina kiiremini.

Igaüks saab aru, et mõistlik (ja ka aus) oleks suhtele kohe lõpp teha ning eelistada kasvõi üksindust – välja arvatus need kaks, kellest üks ei julge ja teine ei raatsi. Kuni lõpuks näib, et enam ei jää üle muud, kui mehe abikaasa tuleb „nägijaks“ teha. Kes helistab, kes kirjutab, kes palub kõrvalistel  isikutel karmi tõde vahendada... Lõpptulemus on nii või teisiti katastroof kõigi asjaosaliste jaoks!

Lena Anderssoni romaan „Isiklikult vastutamata“ maalib armukeserolli õudused veenvalt lugeja silme ette, ka kurnava lõpparkordiga kaasneva. See raamat võiks olla kohustuslik lugemine kõigile naistele, kes usuvad, et oma senist suhet „kohe lõpetav“ mees seda tõepoolest ka teeb. Aga ka meestele, kes loodavad, et saavadki terve edasise elu nauditavas topeltsuhtes veeta.

(Eesti Naine)